Wilde on Tartu ilmselt kõige tunnustatum söögikoht. Toit on seal üle
keskmise, teenindus isegi väga. Terrass on Wildel avatud viimased paar kolm
aastat, ja kui ilm vähegi lubab, siis alati täis. Publik on pigem keskealine
maksujõuline kui teismeline ja kokkuhoidlik. Pole kahtlust, et ärilises mõttes
on Wilde oma iirlasest omanikule heameelt tekitanud.
Wilde praegune menüü on
tantsumix eri köökidest. Vene seguneb iiri ja prantsuse köögiga, mõne roa puhul
on tegu klassikalise ameerika päritolu kiirtoiduga.
Tellime eelroaks kreeka
salati (30), köögiviljatäidisega pannkoogi (35) ja okroška (35). Kreeka salat
on kahtlemata tehtud asjatundja poolt. Fetast on valitud peene maitsega kallima
hinnaklassi juust, punane sibul on sobivasse suurusse tükeldatud, tomatile ja
kurgile lisaks on salatis õunu, mida Kreekas küll ei kasutata, aga sobib hästi.
Kokku saab maitseks just nimelt selle maitsebuketi, mida hea kreeka salat
esindab – värske koos feta erilise soolasuse ja oliivi hõrgu maitsega. Eriti
armas on maitsemeelele basiilikumaitse, mida aimab salati aluskastmest, mis on
valmistet tõenäoselt sellesama feta juustuga samas purgis hoitud õliga.
Köögiviljadega pannkook on samuti laitmatu, kook on värskelt valmistatud,
juurikad moodustavad pehme maitsega sobiva sisu, täidise maitsestamisel on
kasutatud meeldivalt vähe soola.
Okroška on eelroogadest parim, peti
temperatuur parajalt jahe, kartul ja värske kurk sobivas vahekorras. Toreda
maitse annab külmale supile sink, mida selles suvises idaslaavi supis
varasemast ei mäleta.
Eelrooga on kaunis vähe, just niipalju, et isu säiliks
ka põhiroa jaoks. Tellime võimalikult erinevaid asju: spagetiroa mereandidega
(79), delikatessribi bb kastmega (89) ja roa pentsiku nimega “siga ja
kägu” (69).
Siinkohal põikaks veidi kõrvale. Olen ikka mõelnud, et toit ja
muusika on kuidagi sünkroonsed nähtused, et kellel on maitset ühe peale, peaks
olema ka teisele. Raske on kujutleda näiteks viiulimuusika sõpra nautimas
hamburgerit. Või siis tõsiteadlast friikartulitega. Seda naiivsevõitu mõtet
toetab teadmine, et mu eriti peene muusikamaitsega sõbrad (ühe erandiga)
armastavad ka hästi ja eriliselt süüa.
Wildes seekord tellides püüame
tellida toitu rahulikus stiilis. Et tulemus oleks mõtlikuvõitu, mitte liig
terav, aga ka mitte lääge. Et saaks aeglaselt süüa ja kaasa mõelda, mis kokk
võis mõelda, asju just niiviisi kokku keetes.
Delikatessribi on rasvane
searibi ketšupiga, eestlase lemmik Õllesummerilt. Rahumeeli võiks sõna
“delikatess” menüüst maha tõmmata. See on lihtsalt ribi. Spagetid on valmistet
ehk juba eelmisel päeval ja selle ajaga ära kuivanud ja taas kõvaks tõmbunud,
kaste on tavaline punane kaste mõne kreveti ja teoga, pealegi põhiroa kohta
kitsilt väike. Kõige parem osa kolmest põhiroast on seafilee tükk praest nimega
“siga ja kägu”, ent hästimaitsestatud liha on uputatud sedavõrd paksu
hapukoorekastmesse, et liha maitse kaob selle taha. Juurde pannakse sellele
roale friikartulid parimas kiirtoidustiilis. Lucy ja Ane, tõepoolest. Nagu
oleks eelroad ja põhiroad valminud täiesti erinevate kokkade käe all ja eri
köökides.
Magustoit rahustab me pahurat meelt. Kolm magustoitu: Öökulli
öömüts (35), Vaene rüütel (30), ja Panna Cotta (25). Neist viimane on
želatiiniga paksendatud kreem, maitseks ja kaunistuseks maasika toormoos.
Paraku erilist maitseelamust ei saa, maitses võidutseb suhkur. Vaene rüütel on
röstitud leivasisu ja vahustet kreemiga tarretis, mis on küll veidi kuivavõitu,
aga see-eest vähem magus, ja maitseb kohviga hea. Öökulli nimega magustoit on
magusasõbra unistus: vahukoor+vaniljejäätis+mustikakeedis. Midagi magusamat on
raske kui mitte võimatu välja mõelda.
