Kokaraamat inspireerivaks teejuhiks
Toiduraamatute ostmine ja kogumine on moodne. Eriti Põhjamaades, kus toiduvalmistamine ja -nautimine on muutunud vaba aja veetmise vormiks. Toiduvalmistamise kunst on inimestevahelise suhtlemise kunst ning seepärast ei näi see valdkond ideede puudumise all küll kannatavat. Anders Mattssoni andmetele toetudes ilmus Rootsis 2004. aastal raamatulettidele tervelt 450 toiduraamatut!!! Meil, eestlastel on olemas vana traditsioon seada oma koduköögis sisse isiklik loominguline nurgake, kust ideid ammutada, kui uue või teistmoodi roa tegemise isu peale tuleb. Läinud aasta oktoobrist kuni käesoleva aasta oktoobrini ilmus raamatute hulgimüüja Apollo andmetel kokku 40 toiduraamatu ringis.
Millist raamatut valida
Hea retseptiraamat on usaldusväärne ja vastupidav. See ei lagune sagedasel lehitsemisel ning ahvatleb oma väljanägemisega midagi sealt järele tegema.
Mugavas retseptiraamatus on teksti kerge hoomata. Kui pannil miski särisemas, peab pilk õige koha kiiresti üles leidma, et teaks, mida täpselt edasi teha. Siin ei tule üle lehe vasakult paremale jooksvad pikad read üldse kasuks. Nagu ka mikroskoopiline kiri või tihe reavahe. Fotoga täiendatud retsept ahvatleb rohkem ka ise proovima ning stilisti tööl on kokaraamatus kanda lisaks ilumeele harimisele nõuandev roll üldisest serveerimise laadist. Põnevate ja ideid täis tõlkeraamatute puhul vaadati üle keelekasutus, aga ka kohandamise võimalikkus. Silma hakkasid parimate raamatute puhul autori personaalne lähenemine ja eksklusiivsemad teemad: “Conrani kokaraamat” (Varrak) on kodune, lihtne ja mõnus lugemise raamat, kust nii mõndagi Terence ja Vicki Conrani soojade soovituste kohaselt järele proovida tahaks; “Ulukiroogade” (Maalehe Raamat) raamatut oli ammu vaja; “Aasia köök” (Varrak) on heaks näiteks retseptide ühtesulandumisest toiduteadmise ja kultuuriliste omapäradega.
Kui esimene voor läbitud, võeti kümme parimat raamatut kaasa ning asuti nende järgi süüa valmistama – igast raamatust ühe juhuslikult valitud retsepti järgi. Kokandusõpetaja Dina Aarma (Tallinna Teeninduskool) juhtimisel olid kokkadeks esimese kursuse pühendunud, kuid veel suuremate kogemusteta õpilased. Nende spetsiifiliseks ülesandeks oli järgida võimalikult täpselt raamatus esitatud retsepti, ning hinnati retsepti, mitte toiduvalmistamise oskust.
Toiduraamatu usaldusväärsus sõltub eelkõige retsepti õigsusest, selle lausa perfektsest täpsusest ning ettevõetud roa õnnestumise tõenäosusest ka siis, kui teed seda esimest korda. Oma maitse poolest tekitasid usaldust sellised road nagu Pikkpoiss hernestest (“Eesti rahvusköök”, kirjastus Maalehe Raamat), Panna Cotta (“Šokolaadiraamat”, Ajakirjade Kirjastus) ja Puhhi pannkoogid (“Küpsetame koos Puhhiga”, kirjastus Egmont).
Elu esimesed pannkoogid
Lasteraamatuid oli võistlusele esitatud kaks ning mõlemad olid tõlked. Välja langes neist välimuselt väga ahvatlev ja mugava spiraalköitega Disney sarja kuuluv “Printsesside kokaraamat” (Egmont), kus retseptis kasutati kahjuks toiduvärve, eksootilisi puuvilju ning sidruniMAITSELIST (ehk siis keemiliselt maitsestatud) mineraalvett! Arvan, et lasteraamatust ootavad vanemad nalja ja mõnusa ühise tegutsemise idee kõrvalt valikut neist toiduainetest, mis on tervislikud ja ausalt naturaalsed. Esimese kogemuse isetegemise rõõmu ja edu ei tohiks varjutada vanemate pettunud näod, kui laps pärast tarretise maitsmist ja esitlemist ilmub nende ette sinise keelega!
Sama sarja “Küpsetame koos Puhhiga” on seevastu mõnus ja lihtne, paljude joonistega ning hästi arusaadav vihik. Puhhi pannkoogid maitsesid väga hästi ning taigen sobis esmakatsetajale suurepäraselt. Vaid võiga praetuna kipuvad need küll kergemini kõrbema minema, nii et lisateadmine väikesest õlitilgast sinna lisaks on siiski vajalik.
Aasta kokaraamatu valisid välja Signe Siim (Kirjastuste Liit), Ene Ojaveski (Tallinna Toidumess), Tõnis Siigur (restoran Stenhus), Endla Toots (kujundaja) ja allakirjutanu.
Mida ridade vahelt otsiti?
• Tooraine: oluliseks pidas žürii tooraine kättesaadavust ning viiteid, millega midagi asendada, kui ettenähtud originaali ei ole. Näiteks, kust võtta Sambal Oeleki kastet, millega maitsestatakse nuudleid “Aasia köögi” raamatus, ja mismoodi see maitseb? Ehk on meil siiski olemas midagi sarnast? Raamat ise on põnev ja tore lugemine, retseptid originaalsed. Puudust tunneb tõlkeraamatute puhul selgitustest ja nn joonealustest toimetaja märkusest, mis retsepti arusaadavust tunduvalt parandaksid. Silma hakkasid veel koostisosade loetelus esitletud toorained, mis kasutamise juhistest aga puudusid, või oli mõne tooraine tehnoloogiline kasutamine jäänud poolikuks.
• Maitse: selle üle võib alati vaielda, kuid kui roog on maitselt tasakaalust väljas, on see kohe tunda. Soola ei saa roast ära võtta, nagu ei saa alati ka konsistentsi “ära parandada”, ilma et maitse kannatada saaks, juhul kui toit on liiga paks või vedel.
• Retseptiloetelu: see on kokaraamatus väga tänuväärne osa – kui see on perfektne. Segadust tekitavad võõrkeelsed roanimed ning see, mida siis tõlkida ja mida tõlkimata jätta. Üldjuhul on heaks tavaks jätta tõlkimata üldtuntud road, mis on kõnekeeles laiemalt kasutusel. Häälduse järgi moonutatud sõnad tunduvad ka päris veidrad ja võõramadki kui originaal – üks eriskummalisemaid kirjapilte, mille leidsime, oli barbeküü (barbecue).
