Kolme naise kolm autot ehk linnamaasturluse valikuline argipäev

Silberautot teatakse ja tuntakse enamasti kui Mercedes-Benz autode müüjat, ent ettevõtte sõidukivalikust leiab teisigi tuntud automarke. Lisaks Mercedesele kuuluvad Silberauto tootevalikusse Mitsubishi, Jeep ja Maserati.

Igaühel neist on ette näidata arvestatav mudelivalik ja laiast valikust peaks omale sobiva sõiduki leidma peaaegu iga huviline. Sellel korral palusime kolmel naisel rääkida oma autovaliku tagamaadest, kuidas ja miks nad endale just sellise auto valisid ning mida arvavad uuest sõidukist nende pereliikmed. Et asi huvitavam oleks, valisime välja sarnased, ent teineteisest täiesti erinevad autod ja naised.

Margit – Jeep Renegade

Renegade on väga huvitav auto. Armusin sellesse autosse esimesest silmapilgust, kui ühel ilusal päeval sellega kogemata sõitma sattusin. Mul oli plaanis oma eelmine auto ära müüa ja midagi uut asemele võtta. Vana vajas pidevalt hooldust ja mul polnud õrna aimugi, milline võiks mu järgmine auto olla. Soovisin vaid, et uus oleks gabariitidelt väiksem. Ja nii ma neid oma automüügi ja uue leidmise mõtteid peas veeretasingi, kuni ühel päeval Renegade’iga kokku sattusin ja mõistsin, et see ongi minu jaoks just õige auto.

Mulle meeldis väga, et ta oli väga mugav ja gabariitidelt väike. Samuti meeldis kõrgem istumisasend, mis andis väljas toimuvast hea ülevaate. Ühesõnaga – mõnus ja turvaline auto, mida oli lihtne parkida. Meeldis ka see, et see oli seest hästi ruumikas. Ja mis põhiline, meeldis väljast – just täpselt minu maitsele. Kui paljud autod on tehtud n-ö keskmisele maitsele, siis see naljalt kedagi külmaks ei jäta – armastad või vihkad.

Nelikvedu polnud esmatähtis, sest raskel maastikul ma ei sõida. Sõidan enamasti linnas, kuigi käin ka Kõrvemaal. Kõrvemaa on mu lemmikkoht, kus käin vaba aega veetmas. Seetõttu on mu autol ka haakekonks, et saaksin jalgratta kiirelt ja lihtsalt auto külge kinnitada. Eelmisele autole pidin ratta pagasiruumi toppima. Selleks tuli jalgratta esimene ratas alt ära võtta jne. Uue auto puhul oli selge, et asi peab kuidagi lihtsamalt käima. Palusin ostes Renegade’ile haakekonks paigaldada ja olukord oligi lahendatud. Aga põhiliseks kaalukeeleks otsustamisel oli ikkagi asjaolu, et auto tundus mulle turvalise, mõnusa ja usaldustekitavana.

Sõidan enamasti üksi töö-kodu-pood marsruudil. Pagasiruumi on piisavalt – kõik vajalik on siiani ära mahtunud. Ja kui on vaja midagi pikemat vedada, saab istme seljatoed alla klappida. Mulle meeldib väga, et sellega on lihtne sõita. Automaatkast teeb sõitmise mugavaks ja kõik on hästi vastu pidanud. Eelmise masinaga võrreldes on sõidukogemus palju mõnusam ja auto teeb minu eest paljud asjad ise ära. Kui millegi kallal pisut norida, siis uksesahtlid võiks olla veidi mahukamad.

Hea on näiteks aga see, et auto seadete muutmiseks on loodud palju võimalusi. Saan valida, kaua tuled põlevad, kui auto seisma jätan, kuidas salongivalgus käitub jne. Tõsi, ma ei ole inimene, kes neid seadeid pidevalt näpiks, aga hea on teadmine, et saan neid vajadusel ümber seadistada. Tehnilise poole pealt meeldivad mulle väga parkimisandurid. Need teevad head tööd ja aitavad parkimisel. Navigatsiooniseadet minu autol pole, kuid järgmisele plaanin ka selle võtta. Sama kehtib ka sõidurea hoidmise süsteemi kohta. See oleks kindlasti mugav ja turvalisust lisav süsteem. Aga kõik elementaarsed asjad on mu autol olemas.

Lisaks tavamarsruudile sõidame koos mehega mööda Eestit ringi. Käime saartel ja Lõuna-Eestis. Maanteel tundub auto stabiilne ja püsib hästi teel – minu meelest väga mõnus.

Minu vajadused katab Renegade ilusasti ära. Sõidan enamasti üksi, vahel kahe-kolmekesi. Töö, poe ja trenniasjad mahuvad ilusasti ära. Suurema perega sõites jääks ehk ruumi veidi väheks, see ei ole klassikaline pereauto, aga üksi või paari inimesega sõitmiseks on ideaalne.

Kristiina – Mitsubishi Eclipse Cross

Eclipse Crossi juures meeldib mulle kõige rohkem mugavus. Ka nupud on kõik loogilistes kohtades. Midagi ei pea otsima ja need on kergesti leitavad. Minu eriline lemmik on adaptiivne kiirusehoidik. See teeb Viljandi maanteel sõitmise palju mugavamaks. Sellel teel on palju mahakeeramisi ja tavalist kiirusehoidikut seal kasutada ei saa. Hoog võetakse pidevalt maha ja keeratakse nina eest hoopis kodutänavatele. Aga adaptiivne hoidik hoiab eessõitjaga sama kiirust, pidurdades ja kiirendades ise vastavalt oludele. Lülitan Tallinnast välja sõites hoidiku peale ja sõidan sellega peaaegu koduni välja.

Teine hea asi on märguandetuled peeglites, mis hoiatavad pimenurkades toimuva eest. Laste vaieldamatuks lemmikuks on katuseaknad. Need on meil seetõttu kogu aeg ilma kateteta. Tagumistel istmetel on lastele piisavalt ruumi ja avarust. Räägivad siiani, et auto on seest palju suurem kui väljast. Lapsed kurtsid vaid selle üle, et nutiseadmete laadimisvõimalusi on autos vähe. Istusid esimesel korral oma tahvlitega autosse, laadimisjuhtmed käes ega suutnud omavahel kuidagi kokku leppida, kes esimesena ainsast USB-vooluallikast energiat ammutada saab. Seda on oluline pereemadel jälgida, sest neid lisandub teatud varustustasemest. Pagasiruumi on piisavalt ja seda saab tagumisi istmeid liigutades juurde tekitada. Suureks plussiks on ka asjaolu, et ukse alumised ääred ulatuvad alla välja ja seetõttu saab ka halvema ilmaga puhaste pükste või seelikuga autosse.

Sõidan enamasti Luige ja Tallinna vahet – kodu-töö-pood ja laste trennid. Lisaks maal käimised. Poiss mängib Tallinnas jalgpalli ja kuidagi peab ju trenni ning sealt tagasi saama. Nii neid sõidukilomeetreid ikka koguneb. Minu eelmise autoga võrreldes on Eclipse Cross tunduvalt äkilisem. Mootor, käigukast ja rool on tundlikumad. Kerge rool ja tagurduskaamera teevad parkimise lihtsaks. Auto tunneb end hästi linnas ja on mugavalt stabiilne ka maanteedel pikemaid otsi sõites. Tõsi, kiirust ma ei tunneta eriti. Tundub, et sõidad aeglasemalt, kui spidomeetril kuvatav näidik osutab.

Välimuse juures meeldib mulle kõige rohkem auto tagumine osa. Esimene pool on Eclipse Crossi suuremale vennale Outlanderile väga sarnane ja seetõttu juba tuttav, ent auto tagumisest poolest õhkub värskust ja uudsust. Mulle meeldib ka kaheks jaotatud tagaaken.

Jana – Mercedes-Benz GLA

GLA on natukene kõrgem, maastikuomadustega ja linnast väljas elades saab sellega talviseski lumes paremini hakkama. Ka lapse istumine tagaistmel on ideaalne. Aken algab sobivalt kõrguselt ja välja näeb ilusasti. Meil on kodu juures vaid üks tee, mida pidevalt lahti lükatakse. Kõrvalteedel ei toimu aga midagi. Seega on talvisel ajal nelikvedu korduvalt vaja läinud ja mis siin salata, vahel on lumine tee ka nauditav.

Mulle meeldib auto juures punane värv – see on väga minulik – ning asjaolu, et eelmisest Mercedesest ümber istudes ei pidanud oma sisseharjunud liigutusi muutma. Kõik nupud, kangid ja lülitid on minu jaoks mugavates kohtades. Meil on peres ka Grand Cherokee ja huvitav asjaolu on see, et vahet pole, kumba autosse me istume, kõigepealt suundub käsi käigukangi rooli juurde otsima. Ju on see siis käepärasem koht.

Kui ma autoga esimest korda koju tulin, toimus korralik auto vastuvõtmine ja ülevaatus. Kõige põhilisem ülevaataja on mu noorem laps, kes pagasiruumi uurides nentis, et nüüd saame Pärnusse sõita ka emme autoga. Kui enne oli selge, et pikale sõidule minnakse Grandiga, siis nüüd saab ka emme autoga minna. Siiani on kõik vajalikud asjad pakiruumi ära mahtunud ja seljatugede allaklappimiseni pole me veel jõudnud. Tagaistmel on aga nii palju ruumi, et laps mahub sinna istuma ka hiigelsuurt koolikotti seljast võtmata.

Eriti meeldib mulle auto juures see, et auto uksed lähevad automaatselt lukku ja telefon ühendub käed-vabad-süsteemiga ka poole kõne pealt. Sõidan autoga garaaži ja tuled põlevad veel veidi aega, auto suudab ise parkida ja pikivahe hoidmise signaal hoiab turvalises kauguses eessõitjaga jne. Naudin ka elektrooniliselt avatavat pagasiluuki, poest tulles on ju mugav, kui luuk iseseisvalt avaneb. Sellised väikesed, aga olulised lisad on mõnusad.

Enamik sõite jääb siiski kodu-lapse kool-töö ja poe marsruudile. Sekka mõned töösõidud ja nädalavahetuse toredad väljasõidud. Keila-Joa ja sinililled on igakevadised põhikäigud. Koduaia tarbeks tõime vanasti kõik asjad Grandiga. Nüüd saan otse töölt tulles ka oma autoga tuua. Mullakotid mahuvad pagasiruumi ja elupuud koos poekottidega istmete taha seisma.

Samuti meeldib mulle GLA salongi disain. Ventilatsiooniavade puhul hindan kõrgelt seda, et saan neid suunata sinna, kuhu just parasjagu vaja. Mulle ei meeldi, kui õhk näkku puhub, laps keerab aga kõik avad just enda peale puhuma.

Teine hea teema on sõidurežiimidega. Minul on auto pidevalt öko-režiimis. Ühel korral käis keegi teine sõitmas ja siis ei saanud ma esialgu aru, miks mu auto hoopis teistmoodi käitub. Gaasipedaal, rool ja mootor olid hoopis tundlikumad ning äkilisemad, kui ma seda varasemalt mäletasin. Tuli välja, et auto oli sport-režiimile lülitatud ja sellest ka sedavõrd suur erinevus. Aga mulle meeldib mu auto hääl väga ja aegajalt meeldib mulle seda ka kiiremal sõidul kuulata. Ka naistele meeldib mootori hääl – ilus mootori hääl.

GLA on minu jaoks ikkagi väike-maastur ja seejuures just naisele sobiv maastur. Kõrgemasse autosse oleks ka rasedana mugavam sisse istuda. Kõrgema auto pagasiruumi on asju mugavam paigutada ja neid sealt kätte saada. Ja see auto sobib mulle väga hästi. Värv on õige ja hoiak on õige. Ma sobin selle autoga kokku. Mina ja minu laps sobime sellesse autosse!