Konjaki võidukäik
Konjakipiirkonnas, maakonnas, mida tuntakse Charente’i nime all sealse suurima samanimelise jõe järgi, on viinapuid kasvatatud juba gallialaste ja roomlaste ajast peale. Samas tasub ikkagi küsida, miks just konjak on nii kuulsaks saanud, aga mitte mõne teise piirkonna brändi. Isegi armanjakk on konjakiga võrreldes maailmas tundmatu, moodustades vaid mõne protsendi konjakitootmise mahust.
Kahtlemata on peamine põhjus sealne lubjakivine pinnas. Sellele lisanduvad sobilik kliima ja ehk veel tähtsamana kohalikud inimesed, kes olevat kannatlikud, sihikindlad ja lõpuks ka head ärimehed.
Tegelikult on veel üks ajalooline põhjus ja see on sool. Nimelt valmistati Charente’i ranniku basseinides meresoola, mida eksporditi nii mujale Prantsusmaale kui põhja pool asuvatesse maadesse. Erilist kasu sai kaubandusest Cognaci linnake, sest seal oli soola tollimaks madalam kui sadamates. Inglismaa kuninga Henry Plantagenet’ ja Akvitaania Eleanori abielu 1152 viis piirkonna kaasavarana Inglismaa valitsuse alla ja see andis kaubandusele hoogu nagu ka Bordeaux’ veinide puhul. Kuningas John Maata andis Cognaci linnale õiguse varjata seal maaisandate käest põgenenud talupoegi. Võistleval konjaki-linnakesel Jarnacil seda õigust polnud ja nii joomegi täna jooki “konjak”, aga mitte “žarnak”. Nende kahe linnakese võitluses langes monarhide soosing Cognacile ka tulevikus, kas või seepärast, et Cognaci elanikud olid katoliiklased, Jarnaci omad aga valdavalt protestandid. Väike revanš saabus alles sel sajandil, kui presidendiks sai Jarnacis sündinud François Mitterrand, kelle tagasihoidlikku hauakambrit ma mullu suvel Jarnacis külastasin.
Tänini pole päris selge, miks hakkasid Charente’i elanikud 16. sajandil oma veini konjakiks destilleerima, aga kindel on, et joogi rahvusvahelisele tuntusele panid aluse hollandlased. Nad olid suured meresõitjad ja konjak passis meresõidule kindlasti paremini kui vein. Esimest korda on brändikaubandust Charente’is märgitud aastal 1547, nimetust “konjak” (cognac) leiab dokumentidest aastal 1617. Destillatsiooniprotsessi nimetati maakonna järgi charantais.
18. sajandi algul levis üle kogu Charente’i konjaki destilleerimine ning Euroopas hakkas vaikselt kujunema arvamus konjakist kui maailma parimast brändist. Sündisid ka esimesed tänini tuntud konjakimajad. Oma panuse andsid selleks ka välismaalased, nagu näiteks iirlane Richard Hennessy, Inglismaa ja Prantsusmaa vahel asuvalt Jersey saarelt pärinev Jean Martell ning Delamaine’i konjakiperekonda väimeheks tulnud inglane Thomas Hine. Vennad Meukowid olid Sileesia sakslased, kes tulid Charente’i tsaari käsul õukonnale konjakit ostma. Konjakitööstuses leidsid (väimeestena) oma koha inglise ja hollandi perekondade nooremad pojad, saabus tõrjutud hugenotte ja teenistuseta jäänud sõdureid. Välismaalaste kirg konjakitootmise vastu jätkus nii 20. sajandi algupoole, kui oma firma rajas norralane Jens Reider Larsen, nagu ka lõpul, kui kohale jõudis eestlane Olev Kelt.
Rohkem kui ajaloosündmused mõjutas konjakit Phylloxera-nimeline juuretäi, kes märatses Charente’is 1866–72. Pärast seda hakati pruukima Ameerika juurt ning senised sordid Folle Blanche’i ja Colombard’i vahetas välja ilmastikukindlam Ugni Blanc, mis katab täna 95% Cognaci piirkonna kasvualadest. Folle Blanche’ist on kahju, selle kohta kinnitas mulle üks konjakimeister, et tegu on eriti aromaatse ja hõrgu sordiga. Pärast Phylloxera’t hakkasid konjakitootjad pöörama rohkem tähelepanu ka oma varude hoidmisele ja laagerdamisele. Varem oli konjak enamasti noorelt maha müüdud ja selle laagerdamine toimus kusagil importööri keldrites, eeskätt niiskel Inglismaal, kus elasid suurimad konjakijoojad. Nüüd hakkasid tootjad ise oma eri vanuse ja tasemega marke välja arendama. Muide, säilitusruumi niiskusesisaldus ongi väga oluline ja näiteks Hine laagerdab tänapäevani osa oma konjakist Inglismaal Bristolis, et tuleks võimalikult “inglise maitse”. Niiskes keldris jääb konjak puuviljasem ja teravam, kuivemas kohas aga ümaram ja tammemagusam. Nii Ameerika kui idamaade turud eelistavad kindlalt viimast tüüpi.
Tänane heaoluilma kodanik ei kujuta elu ilma konjakita enam ettegi. Minu jaoks teeb konjaki armsaks tema eriline aromaatsus, mida teistel brändidel pole. Hea konjak on õilis digestiiv. Samas on mitmel pool maailmas ja minu kogemust mööda eeskätt Charente’is eneses muutunud üldiseks konjaki joomine toonikuga aperitiivina. Nii saab enne sööki kerge sumina sisse, aga pärast lantši oled jälle kaine ja võid rooli istuda. Kokteilipõhjaks sobib hästi noor VS-konjak, paremaid maksaks ikka puhtalt nautida.
