Kokaraamatuid ilmub meil juba väga palju, aga veiniraamatuid ikka veel väga vähe. Kas arvatakse, et toit on kõhutäide, vein aga tarbetu luksus, dekadentlik ja tervistkahjustav ajaviide ja pealegi veel kallis? Aga kui olete otsustanud lõunasöögiks valmistada "röstitud foie gras' õuna mee carpaccio ning ženšeni, mee ja valge veini tarretisega" (selle retsepti leiate siinsest raamatust), siis sinna kõrvale piima juua on kah natuke nadi. Klassikalise Prantsuse köögi suurmeistrid, kes on kõik need fileed ja karreed välja mõelnud, pole ju kunagi kartagi osanud, et keegi pruugiks neid ilma veinita. Seepärast - kui meil on juba võimalus hästi süüa, ei saa me kuidagi loobuda vajadusest sinna juurde ka hästi juua. Eesti aurorite kirjutatud toidu ja veini ühte sidumise raamat (mille idee pärineb Arne Pajulalt) on samavõrd vajalik kui rõõmustavgi. "Astugem siinkohal üheskoos vastu talumatult tahumatule reaalsusele ja tsiviliseerimata maailmale," postuleerib valgustustöö sihti eessõnas raamatu peatoimetaja Vesta Reest.

Teose autorid on kõik oma ala vilunud profid, kelle suust ja kõhust on nii palju kõige imelisemaid roogasid ja nooblimaid veine läbi käinud, et normaalsel inimesel ei tule seda kolme elueagagi ette. Kadri juhatab restorani Le Bonaparte, mitmekordne sommeljeede Eesti meister Urvo sobitab toitu ja veini restoranis Balthasar ja Andrus on märtsis avatava uue hotelli Tallink Spa & Conference peakokk.

Naudinguraamat on väga ilusasti illustreeritud ja kujundatud. Ülesehitus on igati loogiline, teadmisi saab nii toidust kui veinist. Alguses on üsna põhjalik ülevaade viinamarjasortidest, siis lühidalt veinimaadest. Järgnevad tähtsamad kangestatud veinid ja destillaadid, maitsete sobitamise põhialused, toidusõbralikud veinid ja veini kiitvad toidud. Tavakasutajale on kõige praktilisem see osa, milles klassikaliste roogade juurde on pakutud võimalikke "veinilahendusi". Mina valmistasin näiteks pühapäeval ahjuforelli ja võtsin argipäevase odava väljamüügi Chenini asemel kapi tagant välja Chablis Premier Cru, ning mis ma näen: just seda käsivad klassikalisel moel valmistatud forelli juurde juua ka autorid. Tunne oli kohe selline, nagu oleks miljonimängu küsimuse õigesti vastanud. Eraldi peatükk on juustudest ja nende juurde passivatest veinidest. Teose lõpetavad Andruse uhked retseptid (fotod roogadest!) koos veinisoovitusega - kõik taldrikust-klaasist järele proovitud, mitte sulepeast välja imetud!

Eestlaste kirjutatud raamat erineb tõlgitutest selle poolest, et pole tõlkevigu ja on jälgitud kodumaist keele ehitust ja siin saadavaid roogi. Samas on autorite vaatepunkt üsna rahvusvaheline. Näiteks seletatakse, et pelmeenid on "venepärane täidetud pasta laadne toit". (Vägisi tuleb Mati Unt meelde, kes selgitas ühes oma novellis, kes on Kalevipoeg.) Väide, et Kiievi kotlet on kondiga, pärineb küll pigem kokaraamatust kui elust. (Tõsi, eestiaegsete mälestusest olen minagi seda kuulnud.) Seevastu tuleb tempura või konfii tähendust sageli konteksti järgi aimata. Sõnastus on seevastu otsekohene ja kõnekeelne: hanekonfii ... "nõuab veinilt rohket parkainet, et end rasvast läbi närida". Silmu puhul hoiatatakse: võtab aega, et seda armastama õppida.

T oidu-veinisobitused tekitavad asjaosalistel kindlasti palju mõtteid ja vaidlussoove, aga nii see peabki olema. Väga kahtlane tundub mulle soovitus jõevähi juurde Pinotage'i juua. Ja veel sünnib minus kahtlus, et Urvole meeldivad Uue Maailma veinid rohkem kui mulle, sest "toidusõbralikena" kiidab ta just sealset Merlot'd ja Cabernet'd.

Mõni aps on kah sisse sattunud. Ei usu, et Chenin Blanc'i kutsutakse Uues Maailmas "Pinot Blanco" (lk 15). Blaufränkisch ei ole Cabernet Franc, nagu väidetud lk 32, ja Welschriesling pole Rieslingi kloon ega mutatsioon, lihtsalt nimi on sihuke. Aga kirjavigu on väga vähe.

Tegu on mõnusalt loetava raamatuga ja ühtlasi märgiga Eesti veini-toidukultuuri emantsipatsioonist. Kangesti tahaks seda kultuuri rahvale lähemale nihutada, aga selleks peaks mõne restorani kesklinnast eemale viima, kuhugi, kus üüripind ja tournedos nii kallid poleksid. Itaalias olen küll sellistesse paikadesse sattunud, kus kohalikud külamehed hea veiniga head lammast või vasikat pruugivad. Tsiviliseerigem maailma!