26.04.2007, 00:00
Kuidas maltsa sugulasest tervislikkuse etalon sai?
Spinatit tuntakse kui eriti tervisliku mõjuga lehtköögivilja, mida paljud meist ometi väga ei armasta. Selle lehel on olemas aga ka oma varjupool, selgitab Urmas Kokassaar.
Botaaniliselt on spinat tõepoolest sugulussidemetes
tüütu umbrohu maltsaga. Iidsetest spinatikasvatajatest andsid
spinatile auväärse tiitli aga araablased, nimetades spinatit
lehtköögiviljade kuningaks. Arvatavasti peeti silmas
lehtköögivilja kasulikkust, ehkki vastavaid uuringuid ju tollal ei
tehtud. Araablastelt liikus spinati kasvatamise komme mauride vahendusel
Hispaaniasse ja sealt edasi Inglismaale. Inglismaale jõudis spinat
suhteliselt hilja, sest veel 1568. aastal avaldatud raamatus mainitakse
köögivilja kui hiljuti avastatud ja lühikest aega kasutusel
olnud söögitaime. Ometi vaimustuti spinatist seal
hullupööra. Esialgu oli spinati söömine küll vaid
kroonitud peade ja aadlike privileeg, hiljem muutus see taim aga kõigile
taskukohaseks. Värsket kraami kasvatatakse ise või ostetakse poest
potikultuurina nüüdsel ajal muidugi üle Euroopa ning lisaks
annab värsket spinatit järjepidevalt kasutada
sügavkülmutatult.
Biokeemiline varakamber
Spinati vaieldamatuks plussiks on rikkus mikrotoitainete – vitamiinide ja mikroelementide tasandil. Alustuseks pean kohe ütlema, et spinatis on väga palju mitmesuguseid karotenoidseid ühendeid. Lisaks tavalisele ohtras koguses beetakaroteenile on spinatis veel palju ksantofüllide hulka kuuluvaid luteiini ja zeaksantiini. Viimased hoolitsevad regulaarsel tarvitamisel silma võrkkesta heaolu eest. Karotenoidsetel ühenditel on kas kollane, oranž või punakas toon. Spinatilehe intensiivse tumerohelise tooni põhjustab nende suur klorofüllisisaldus, mis varjutab küll karotenoidide värvuse, aga mitte nende kasulikku mõju sööja organismile. Toidutööstuses leiab spinati klorofüllist tingitud roheline pale ohtrat kasutust. Seda lisatakse kui loodusliku toiduvärvi allikat värvierksuse tekitamiseks kalaburgeritele, pelmeenidele ja pastataignasse.
Peale karotenoidide on spinatis teisigi antioksüdante, millest peab rõhutama nii vesilahustuvat vitamiini C kui ka rasvlahustuvat vitamiini E. Olgu veel mainitud seegi, et spinatis on rohkesti B-rühma vitamiinide perre kuuluvat foolhapet. Lisaks foolhappele on spinatis teisigi B-rühma vitamiine ning vesilahustuvatest vitamiinidest leiame spinatilehtede koostisest ka vitamiini H. Mikroelementidest on spinatis arvestatavalt joodi, mis on vajalik kilpnäärme normaalseks tööks.
Ehkki spinatit reklaamitakse kui head rauaallikat, pole meie nimikangelases rauda siiski eriti palju – kõigest mõni milligramm sajagrammise leheportsu kohta. Meenutada ehk tasub sedagi, et taimne raud on halvasti omastatav eeskätt orgaaniliste hapete tõttu, mida spinatis leidub.
Muudest mineraalühenditest on spinatis rohkesti magneesiumi- ja fosforiühendeid ja eriti palju loomulikult kaaliumi. Sajagrammises spinatikoguses võib kaaliumi olla kuni 0,5–0,6 grammi.
Arvestades eestlaste suurt soolasöömist, on kõik kaaliumirikkad toiduained meie laual eriti teretulnud, sest kaalium aitab tasakaalustada naatriumi liigtarvitamise kahjulikke mõjutusi organismis.
Käitub kui kaltsiumivaras
Tõrvatilgana spinati tervislikkuse meepotis kükitab aga teadmine, et see köögivili sisaldab ohtralt oblikhapet. Oblikhape seob organismis kaltsiumi ning suurte oblikhappe koguste sage viimine organismi võib teatud päriliku eelsoodumusega inimestel põhjustada oksalaatkivide teket. Lähtuvalt oblikhappe suurest sisaldusest peavad spinatisöömisesse ettevaatlikult suhtuma oksalaattüüpi neeru- ja põiekividega haiged ning podagra käes vaevlevad isikud.
Ühekordne väga suurtes kog ustes värskete spinatilehtede söömine (mitmetes sadades grammides) võib aga väikse kehamassiga inimestel organismis põhjustada tõsise kaltsiumikriisi, mille tagajärjel häirub nii vere hüübimine kui ka lihaste talitlus (tekivad krambid). Kindlasti peab jälgima, et lapsed arutult suurel hulgal spinatit ei sööks, sest nendel võib sellest kujuneda isegi oblikhappemürgitus. Oblikhappe negatiivsete tagajärgedega organismile peavad arvestama needki, kes regulaarselt spinatimahla joovad. Oblikhappe kui kaltsiumiröövli mõju leevendamiseks soovitatakse spinatitoitude juurde süüa vedelaid piimatooteid või kasutada spinatisupi valmistamiseks karedat (kaltsiumirikast) vett. Väikest lohutust pakub teadmine, et spinatis endas leidub taimeriigi esindaja jaoks üsna arvestatavas hulgas kaltsiumi, mis organismis oblikhappe kaltsiuminälga veidigi leevendab. Loomulikult ei saa spinatit aga mitte mingil juhul lugeda eriliseks kaltsiumiallikaks meie organismile.
Biokeemiline varakamber
Spinati vaieldamatuks plussiks on rikkus mikrotoitainete – vitamiinide ja mikroelementide tasandil. Alustuseks pean kohe ütlema, et spinatis on väga palju mitmesuguseid karotenoidseid ühendeid. Lisaks tavalisele ohtras koguses beetakaroteenile on spinatis veel palju ksantofüllide hulka kuuluvaid luteiini ja zeaksantiini. Viimased hoolitsevad regulaarsel tarvitamisel silma võrkkesta heaolu eest. Karotenoidsetel ühenditel on kas kollane, oranž või punakas toon. Spinatilehe intensiivse tumerohelise tooni põhjustab nende suur klorofüllisisaldus, mis varjutab küll karotenoidide värvuse, aga mitte nende kasulikku mõju sööja organismile. Toidutööstuses leiab spinati klorofüllist tingitud roheline pale ohtrat kasutust. Seda lisatakse kui loodusliku toiduvärvi allikat värvierksuse tekitamiseks kalaburgeritele, pelmeenidele ja pastataignasse.
Peale karotenoidide on spinatis teisigi antioksüdante, millest peab rõhutama nii vesilahustuvat vitamiini C kui ka rasvlahustuvat vitamiini E. Olgu veel mainitud seegi, et spinatis on rohkesti B-rühma vitamiinide perre kuuluvat foolhapet. Lisaks foolhappele on spinatis teisigi B-rühma vitamiine ning vesilahustuvatest vitamiinidest leiame spinatilehtede koostisest ka vitamiini H. Mikroelementidest on spinatis arvestatavalt joodi, mis on vajalik kilpnäärme normaalseks tööks.
Ehkki spinatit reklaamitakse kui head rauaallikat, pole meie nimikangelases rauda siiski eriti palju – kõigest mõni milligramm sajagrammise leheportsu kohta. Meenutada ehk tasub sedagi, et taimne raud on halvasti omastatav eeskätt orgaaniliste hapete tõttu, mida spinatis leidub.
Muudest mineraalühenditest on spinatis rohkesti magneesiumi- ja fosforiühendeid ja eriti palju loomulikult kaaliumi. Sajagrammises spinatikoguses võib kaaliumi olla kuni 0,5–0,6 grammi.
Arvestades eestlaste suurt soolasöömist, on kõik kaaliumirikkad toiduained meie laual eriti teretulnud, sest kaalium aitab tasakaalustada naatriumi liigtarvitamise kahjulikke mõjutusi organismis.
Käitub kui kaltsiumivaras
Tõrvatilgana spinati tervislikkuse meepotis kükitab aga teadmine, et see köögivili sisaldab ohtralt oblikhapet. Oblikhape seob organismis kaltsiumi ning suurte oblikhappe koguste sage viimine organismi võib teatud päriliku eelsoodumusega inimestel põhjustada oksalaatkivide teket. Lähtuvalt oblikhappe suurest sisaldusest peavad spinatisöömisesse ettevaatlikult suhtuma oksalaattüüpi neeru- ja põiekividega haiged ning podagra käes vaevlevad isikud.
Ühekordne väga suurtes kog ustes värskete spinatilehtede söömine (mitmetes sadades grammides) võib aga väikse kehamassiga inimestel organismis põhjustada tõsise kaltsiumikriisi, mille tagajärjel häirub nii vere hüübimine kui ka lihaste talitlus (tekivad krambid). Kindlasti peab jälgima, et lapsed arutult suurel hulgal spinatit ei sööks, sest nendel võib sellest kujuneda isegi oblikhappemürgitus. Oblikhappe negatiivsete tagajärgedega organismile peavad arvestama needki, kes regulaarselt spinatimahla joovad. Oblikhappe kui kaltsiumiröövli mõju leevendamiseks soovitatakse spinatitoitude juurde süüa vedelaid piimatooteid või kasutada spinatisupi valmistamiseks karedat (kaltsiumirikast) vett. Väikest lohutust pakub teadmine, et spinatis endas leidub taimeriigi esindaja jaoks üsna arvestatavas hulgas kaltsiumi, mis organismis oblikhappe kaltsiuminälga veidigi leevendab. Loomulikult ei saa spinatit aga mitte mingil juhul lugeda eriliseks kaltsiumiallikaks meie organismile.