Maris Sander (Eger Ninn)

Tuligi. Loomulikult on kõige parem variant õunauputuse likvideerimiseks mahla teha.

Aga et olin hiljuti pööningut koristades leidnud ühe väikese klaaspunsu, otsustasime osa mahlast ka sinna valada ja esimest korda elus siidrit teha.

Korjasime vanaema õpetuse järgi sügisjoonikuid, mis pidid olema kõige paremad mahlaõunad üldse. Korjasime 14 suurt kastitäit õunu, igaühes 25 kilo roosat ussideta paradiisiaia kiusatust. Ja viisime ühe külamehe juurde mahlaks pressida.

Liitri mahla hind oli 20 senti. Teise külamehe juures oleks kümnega saanud, aga see oli jooma kukkunud.

Kokku tõime sealt ära 170 liitrit kuldset õunamahla. Sellest 12 liitri saatus oli transformeeruda maitsvaks kihisevaks jumalate joogiks siidriks.

Guugeldasin “How to make cider” ja leidsin The Guardianist ühe pädevana tundunud siidriretsepti, kus oli juures õunapuu all siidrit joova mehe pilt. Tundus mõnus.

Nigel, kes töötab Bridge Farm Cideri tehases Somersetis, juhendas seal siidri tegemist umbes järgmiselt.

Kõigepealt pane mahl punsusse ja sinna sisse üks kihisev C-vitamiini tablett, et hävitada halvad bakterid ja ennetada pisaraid. Topi puhas kalts punsule ette. Tõenäoliselt hakkaks mahl ise ka käärima, aga et asi kindel oleks, lisa sinna pärast 24 tunni möödumist (kui C-vitamiin on lahustunud) pisut veinipärmi. Jäta paariks päevaks punsu rahule. Võta kalts siis ära, kui esimene suurem vahutamine on läbi. Tee punsukael puhtaks ja pane pudelile peale kummikork, mille sisse omakorda vesilukk ehk mulksutaja (kuhu tuleb veidi vett panna, et gaasid mulksuks läbi selle). Kui mulksumine on enam-vähem lõppenud, vala mahl veinipudelitesse ja pane igasse pudelisse umbes teelusikatäis suhkrut. Tulemuseks on mõnus kuiv siider, mis peaks valmis olema jõuludeks.

Tegin nii, nagu Nigel ütles. Punsu seisis mul terve aja kööginurgas, sest toatemperatuur pidi kõiki protsesse paremini käivitama. Ja kui mahla valasin pudelitesse, jätsin esialgu ka siidripudelid kööki, et mullid ikka kindla peale sisse tuleks.

Sel nädalavahetusel avasime pidulikult esimese pudeli, sest kes ikka jõuludeni maldab oodata.

Ja tuleb tunnistada, et tulemus on lihtsalt imeline!

Kuigi siider on veel toores, on ta naturaalse maitsega, mitte üldse magus, kuiv ja parajalt kihisev (nii et avades purskas pudelist nati välja ka). Veidikene on ka pärmi maitset tunda, aga see käib asja juurde.

Minu meelest maitseb nii mõnigi prantsuse siider, mida mahepoes klaaspudelis kalli hinna eest müüakse, täpselt samamoodi nagu minu vanaema õuntest tehtud variant.

Aga minu siider on ise tehtud! Selle üle võib uhke olla ja jõuludeks sõpradelegi kinkida.

Kui raatsib muidugi.
Siider veinipudelisse

Kõige parem, kui sul on mõni kokapoisist sõber, kes restoranis tühjaks joodud veinipudelid kokku kogub ja siis sulle üle annab. Nagu meil. Aga pudeleid võivad koguda ka veiniarmastajatest sõbrad.

Meie leotasime veinipudeleid vannis ja siis kraapisime sildid maha — nii saab väga ilusad siidripudelid, igaüks ise kuju ja värviga.

Tööriistakauplustes müüakse veinikorke (mõni euro pakk) ja veinikorkide korkijaid (umbes 15 eurot), millega saab käsitsi korgid pudelitele peale suruda.

Siiani pole minu siider õnneks veel neid korke pealt löönud. (Poes müüakse jämedamaid ja peenemaid — mina kasutasin jämedamaid korke).