Kurat gay-klubis ja teisi veinilugusid
ESIMENE LUGU:
Keldrikurat inglite klubis
Hiljuti esitleti Tallinnas klubis Angel Tšiili suurima veinitootja Concha y Toro veinisarja Casillero del Diablo. See nimi tähendab “keldrikuradit” ja pärineb 1883 asutatud firma looja don Melchor Concha y Toro kombest keldris kuradiks maskeerununa veinivargaid hirmutada. Et esitlus oli menupaigas, kuhu sirge veinisõber loomuldasa ei satu, oli esitlus uudishimulike puupüsti täis.
Kohal viibisid ka nii don Melchor kui kurat. Viimane valvas baari taga-urkas veiniriiulit valvas, aga tema ähvardavatele liigutustele vaatamata krabasid julgemad külalised pudeleid kaasa.
Casillero del Diablo on keskmise hinnaga (poes 120 krooni) veinisari ent pakub mõndagi üllatavalt head. Mulle meeldisid kõige rohkem väga värske ja rohune Sauvignon Blanc, mis maitses peaaegu uusmeremaalikult ning Pinot Noir, mis on selle raha eest üks parimaid: mitte liiga magus ega kange, nagu see Tšiilis vahel juhtub, aga marja omapära hästi esile toodud. Sobib selle sordi algajale armastajale, aga edasijõudnudki ei või kurta. Mõlemad sordid jõuavad Eestisse siiski alles aprilli keskpaigaks. Siiski on hea ka Merlot (maasikaselt magus ja väga sõbralik) ning vähemasti korralikud on maitseküllased Cabernet ja Syrah. Ainult Chardonnay mõttetuvõitu. Selle võiks Tshiilisse tagasi saata ja tuua sealt hoopis Viognier´d, mis olevat väga hea.
Olen vahel mõne tuttava veinikaupmehe käest küsinud: miks sa korraldad kampaaniat Chardonnay´le, kui sul on teised selle kaubamärgi veinid ju hoopis paremad? On küll, ohkab kaupmees, aga Chardonnay müüb kõige rohkem. Soovitan: kui poes on kõrvuti Chardonnay ja Sauvignon Blanc, on viimane pea alati parem. Juba valikuvõimaluse huvides soovitaksin väikese Chardonnay-streigi teha, et veinikaupmehed julgeksid ka muud pakkuda.
TEINE LUGU:
Kaiken paras
Kaiken meenutab küll väga tuntud soome keele sõna, aga tegu ei ole siiski Soome vaid hoopis Argentiina veiniga, selle nimega kutsutakse Patagoonias metshane. Kuulus Tshiili veinitootja Montes valmistab seda Mendozas koos Lomas de Valle nimelise veinitootjaga. Meistrid on küll kohalikud, aga veini disainija ja ideoloog ikka don Aurelio Montes. Mõistliku hinnaga (hulgi 125 krooni) veinid pakuvad eriti jõulist Argentiina maitsebuketti 14%-lises alkoholilahuses. Vabariigi aastapäeva paiku oli Montese veiniseletaja Tshiilist käimas ja siis said need veinid ära maitstud.
Malbecist leiab kogu apteegi: aroomis on piparmünt, kamper,nuuskpiiritus ja palderjan, maitses ürdid ja piprad, eukalüpt ja nelk. Justkui minu lemmikpastill Fisherman´s Friend. Mahlakust võiks siiski veidi rohkem olla. Seepärast kaldun eelistama Cabernet Sauvignoni, kus aroomis pipartt ja shokolaadi, ning maitses nii moosi, lagritsat kui kirsikivi. Lõpp lausa konjakine.
Neile, kes tahaksid juua veini,mis oleks nagu bordoo, aga paksem ja magusam, peaksid kindlasti valima Montes Alpha (hulgihind 225 krooni). Aroomis on moosi ja piparkooki, maitse on Uue Ilma kohta kuiv aga tugeva vaniljenüansiga. Leidub tanniine, hapet ja apelsinikoore nüanssi. Neile, kellele Montes Alpha on liiga odav, on loodud “Tšiili esimene super-premium vein” Montes Alpha M (hulgis 855 krooni). Eks ta ole tihkem ja magusam. Aga mulle ei ole Montes Alpha liiga odav.
KOLMAS LUGU:
Kuulsad kaubamärgid pakuvad kehva veini?
Paari nädala eest refereeris The Guardian tarbijakaitse ajakirja Which? kurba järeldust: veerand Inglismaa veiniturust on 11 suure kaubamärgi valduses ja need on üsna viletsad. Sõltumatud professionaalsed veinimaitsjad maitsesid 41 müügitabeli tippu kuuluvat veini ja ükski neist ei saavutanud enam kui 13 punkti 20-st.
13 punktini küündinud (st suhteliselt parimad) suurmarkide esindajad on meilgi tuttavad: Rosemount Diamond Label Merlot, Lindemans Bin 50 Shiraz ja Bin 65 Chardonnay, Penfolds Koonunga Hill Chardonnay, Hardy´s VR Chardonnay ja Nottage Hill Chardonnay.
Eriti kehvade hulka arvati aga Banrock Staion Merlot, mis sai kõigest 7 punkti. “Põhjakihti” liigitasid kriitikud ka Gallo (odavam otsa muidugi) ja Kumala.
“Inimesed maksavad 6-7 naela (150-180 krooni) veini eest mis on keskpärane või vilets,” teeb tarbijaleht kokkuvõtte.
Maitsjate järeldusega, et suured brändid üritavad toota hästi kergelt joodavaid veine ja kaotavad nii igasuguse isikupära, võib muidugi nõustuda. Teisalt on professionaalsete maitsjate ja rahvaliku maitse vahel alati käärid. Aga küllap õpiks algajadki kiiresti, kui nad julgeksid osta ka vähem tuntud marke.
NELJAS LUGU:
Inimeste peal katsetatud vein
1930. aastal ei tulnud aastal ei kukkunud kultusmõisa chateau Mouton-Rothschildi veinid kõige paremini välja ja nii otsustas mõis noor peremees parun Philippe de Rothschild mitte müüa seda veini oma Chateau nime all vaid mõtles välja uue kaubamärgi Mouton Cadet. Nimi tähendab Moutoni noorimat poega, kes ta oma perekonnas oligi.
Nii sündis kõige laiemalt tuntud Bordeaux´ vein (see valmistatakse tänapäeval mõistagi peamiselt kokku ostetud veinist ja marjadest), mida müüakse keskeltläbi 15 miljonit pudelit aastas kokku 150-s riigis. Aga et vein sai tänavu 75 aastat vanaks, osutas mõisa praegune omanik, Philippe´i tütar Philippine de Rothschild disainida vein moekamaks.
Nimelt levib veini joomine kogu maailmas ning samal ajal ka demokratiseerub: veininauding pole enam vilunud härrasmeeste söögikõrvane harrastus. Joovad kõik ja igas asendis. Seepärast on vaja järjest kergemini joodavaid veine, aga valge bordoo on loomu poolest happeline ja punane tanniinine.
Uue Cadet maitse loomiseks tehti katseid Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika ja Jaapani 22 linnas ja kokku 2200 inimese peal. Mõistagi seisnesid inimkatsed ainult veini degusteerimises, mille keskmine veinisõber ilma suuremate tervisekahjustusteta välja kannatab. Tõestati,mida oligi tarvis tostada: rahvas tahab mahlakaid, maitseküllaseid ja kergelt joodavaid veine.
Et seda saavutada, suurendati Merlot osakaal punases veinis (esimene aastakäik 2002) 55%-lt 65%-ni ja Cabernet Sauvignon langes 20%-ni. Enne kääritamist marju leotatakse, aga laagerdusaega vähendatakse. Nii on tulemus pehmem ja marjasem.
Valges veinis (a-st 2003) tõsteti Sauvignoni osakaalu 30%-lt 40%-ni, et rõhutada moekat tsitrust. Laagerdamine kestab vaid 4 kuud roostevabas terases.
Kas uued kadetid on vanadest paremad? Et oli võimalik veine kõrvuti maitsta võin kinnitada: vahe on ilmne. Kolleeg Arne Pajula oli väga rahul: vanad veinid olid üsna happelised ja et neid pakutakse väga paljudel diplomaatilistel vastuvõttudel, kuhu elu teda sageli sundinud, oli tema rõõm happerünnaku lõppemise üle suur. Möönan,et ilma toiduta on täidlasemad ja pehmemad uusversioonid paremad.
Korraliku lõunasöögi juures tekib aga kerge nostalgia vanade happelisemate ja traditsiooniliselt bordoopäraste veinide järele, seda eriti valge puhul. Aga et meie maitsmisseltskond koosnes ainult veinikriitikutest, tunnistasime, ega meie mingit inimeste maitset esinda. Ja uus Mouton Cadet katsetati ju inimeste,mitte veinikriitikute peal. Rahvas ütleb: uus on etem. Ja silt ka etem.
Muide, meile müügile jõudnud Chateau Mouton-Rothschildi 2002. aastakäigu sildi joonistas hiljuti Tallinna Kunstihoones oma näitusega esinenud Ilja Kabakov. Mouton-Rothschildi silt (sellekujundamise eest raha ei maksta, honoreeritakse veinis) on staari mõõt. Tahaks loota, et ühel päeval tellitakse see ka mõnelt eesti kunstnikult.
Rothschildid onkunstiinimesed. Kadunud parun Philippe oli luuletaja, tema tütar Philippine Comedie-Francaise´i näitlejanna, kellel kuldses keskeas tuli veinimaja “juhtimine üle võtta”, nagu öeldakse Brechti tuntud luuletuses. Firma käive on praegu ligi 200 miljonit eurot.
