Lahjavõitu Tokyo

Sushirestoran Tokyo Sushi

Jaani 20, Tartu

Avatud E–N 11–24,

R–L 11–01, P 12–22

Hinne:

4.5

Hiina ja India köögi alaseid katseid on Tartus aeg-ajalt ikka tehtud (ning püsivaima tulemuse, nagu näib, on saavutanud ikkagi Tsink Plekk Pang), kuid jaapani köök on tõsisemale pealetungile asunud alles nüüd. Koos Taskuga saabus Tartusse sushikett Planet Sushi, pisut üle kahe kuu tagasi aga avas Tartu vanimas kivimajas Laia ja Jaani tänava nurgal uksed Tokyo Sushi.

Hämaralt Laialt tänavalt, kus vaid mõnekümne meetri kaugusel pulbitseb Tartu boheemliku ööelu legendaar­ne keskus Zavood, sushibaari astudes võiks oodata midagi sama ebaharilikku, kuid Tokyo Sushi eelistab harjumuspärast eurooplase ettekujutust jaapanlikkusest. Tulemus on kreemikas-elevandiluukarva ja õhuline ning meeldiv, ehkki võib-olla pisut liiga ootuspärane. Napid laudlinad, millele on trükitud baari logo, siiski pigem häirivad, kui lisavad meeleolu. Baarileti kohal huugab suur teleekraan, kuid kahjuks ei näe sealt hullumeelseid kärarikkaid jaapani tele-show’sid, vaid tavalist europoppi. Kõige südamlikum detail on ruumi suhtes pisut viltu asetsev ukseava. Nii vana hoone puhul see lausa peabki nii olema – siinsamas lähedal Supilinna asukohas laius ju maja ehitamise ajal läbipääsmatu soo!

Sushivalik on tõepoolest väga lai ning nii mõnigi nimetus meenutab pealinna Silkides pakutavat (näiteks esindusmaki Vana Tallinn). Menüüs leidub ka palju muud ning valik ulatub servapidi Jaapani traditsioonist väljagi.

Puljongis krevetivontonid (55 krooni) kujutavad endas üsna suurt kausitäit selget leent, mis on laualetoomise käigus pisut üle serva loksunud, aga sellest pole suuremat lugu, sest roog on nagunii talumatult soolane ja jääb suuremas osas söömata. Huvitaval kombel olen varem sama tulisoolase supiga kohtunud vaid ühe korra – aasta tagasi siinsamas Tartus, restoranis Volga. Loodetavasti on seal aastaga asjad muutunud.

Vastukaaluks soolarünnakule on aurutatud merikarbid (105) servapidi magusas leemes. See roog jätab parema mulje, kuid magusus on liiga sirgjooneline – Jaapani köögilt oleks oodanud enam pooltoone ja maitsevarjundite segunemist. Karbid on siiski üsna meeldivad ning taldrikutäis näeb vähemalt efektne välja.

Iseenesest on hea, et Tokyo Sushi ei suhtu jaapanipärasusse liiga jäigalt – menüüs on ka mitmesuguseid lääne köökide mõjutustega roogi (kuni riisipadjal serveeritava “Tokyo” hamburgerini).

Pearoogade seast valitud miso-majoneesi lõhe juurviljadega (70) jätab aga nii ebamäärase mulje, et seda ei oska seostada ei jaapani ega ühegi euroopa köögiga. Sibula ja majoneesise kastmega serveeritud kala võiks olla pärit ükskõik millise keskmise Eesti kõrtsi köögist.

Siinsete sushide etteaste jätab parema mulje kui kõik senimaitstud road. Võib-olla mängib oma rolli ka tilgake saket (seda mõõdetakse 40 grammi kaupa ning gramm maksab krooni), kuid peaaegu kõik palad maitsevad hästi (ehkki lõhepalas mitu korda keelde torkav kalaluu lõhnaks enesest lugupidavas sushibaaris harakiri järele). Vana Tallinn (kaheksa pala, 195) sisaldab näiteks lõhet, angerjat, kurki ja avokaadot ning maitseb hinnale kohaselt luksuslikult. Shiitake-seenega nigiri-sushi (30) on mõnus kerge vahepala ning valikust jätab parima ja värskeima mulje lendkalamarjaga ümbrikurull ehk temaki (80).

Magustoiduks siiski enam jaksu (ega usku) ei jätku, selle aset täidab pokaal imemaitsvat magus atploomiveini (70). Baar saab seekord köögi üle ippon’i.