06.03.2009, 00:00
Lapatšotee – jook Ladina-Ameerikast
Tüüpilise Ladina-Ameerika teena teatakse meil matet, viimastel aastatel on tuntust võitnud ka lapatšotee. Tee headest omadustest kirjutab Urmas Kokassaar.
Kummalisest kohast kogutav teematerjal
Teekeeduks
vajalikku materjali saadakse lapatšotabebuialt, mis on
kõrgekasvuline puu.
Lapatšotabebuia kasvab
Ladina-Ameerikas küllaltki laias kasvuvööndis Mehhikost
Argentinani, kuid erilise tähelepanu on see puu pälvinud Paraguays,
olles lausa selle riigi rahvuspuu.
Lapatšo kasvupiirkondades
kutsutakse kohalike poolt seda puud mitme nimega, millest tuntumad on tajy,
lapacho negro, pau d’arco ja ipê-roxa, peúva jt. Teeks
vajalikku materjali ei saada ei lehtedest ega õitest, vaid hoopiski puu
koorealusest kihist, mis haarab ühtaegu nii niine- kui puiduosa. Et
lapatšopuul on hea vigastuste paranemisvõime, siis ei kujuta
mõõdukas teematerjali kogumine puudele erilist ohtu. Kogutud saak
kuivatatakse ja ribastatakse. Siit ka põhjendus, miks lapatšo tee
kuivmaterjal on välimuselt omalaadse kujuga.
Tuntud
tegija kohalikus loodusravis
Peenestatud läbikeedetud
kooreleotisel on mitmesuguseid haigustekitajaid hävitav toime.
Kohalikud indiaanlased kasutasid kooreleotist nii sees- kui
välispidiselt põletike ravis. Tänu rohkele parkainete,
eeskätt just tanniinide sisaldusele kasutasid kohalikud lapatšo
kooreleotist ka ägedate kõhulahtisuse vormide ohjeldamiseks. Kolmas
ammune etnomeditsiiniline kasutusvaldkond hõlmas hingamisteede haigusi.
Lapatšoleotise pruukimine leevendas piinavat köha, sest leotises
sisalduvatel ühenditel on rögalahtistav toime, samuti alandas
kooreleotise pruukimine palavikku. Viimase olulise kasutusvaldkonnana peab
mainima lapatšo kasutamist organismi üldiseks toniseerimiseks. Muu
maailma meditsiinile oli lapatšo suhteliselt tundmatu, sest see taim
levib looduslikult vaid Ladina-Ameerikas. Seda innukamalt hakati uurima, milles
peitub lapatšo nii universaalse ravitoime saladus. Lisaks mitmesugustele
parkainetele õnnestus üle-eelmise sajandi lõpupoole
kooreleotisest eraldada mitmeid antibiootilise toimega ühendeid, millest
suurimat tuntust pälvis labakool. Eriti suurenes huvi labakooli vastu
siis, kui avastati selle hävitav toime teatud tüüpi
kasvajarakkudele.
Vahemärkuseks olgu öeldud, et kohalike
indiaanlaste ravitavades pruugiti lapatšopuu kooreleotist ka kasvajate
ravitsemiseks.
Läbilöök
teejoogina
Hoopis rohkem kui ravimtaim on lapatšo
tuntust kogunud teejoogina. Teena on lapatšol ehk teisisõnu
taheebol mitmeid plusse.
• Erinevalt tavateest ei sisalda see
jook kofeiini, järelikult ei põhjusta selline tee ka
ülierutuvust ning seda võib rahulikult juua ka õhtusel ajal.
• Lapatšos leidub mitmeid antioksüdante ja
mikroelemente, mis tõmbamisel ka joogiteesse kanduvad ja lõpuks
jooja organismi jõuavad.
• Need, kellele puhta
lapatšotee maitse ja mõju limaskestadele liiga
võõristav on, võivad nautida teesegusid, milles loo
nimitegelane on esindatud koos teiste teedega.
•
Soovi korral võib lapatšot juua ilma klassikaliste
maguslisanditeta, mis on tervislikum hammastele ja vähendab ka saadavat
kalorihulka.
• Seda teed võib ühtviisi edukalt
nautida nii kuumalt kui ka külmalt. Kuid nagu kõikide
toitude-jookidega, nii ei tasu ka lapatšoteega arutult liialda!