Juba menüüst on näha, et kokal ja kohal on kõvasti ambitsiooni. Eksootikat ja klassikat on segatud viisil, mis omane pigemini klass kallimatele kohtadele. Liharoogades on esindatud kõik olulised liigid, sealhulgas talleliha, rääkimata kohustuslikust pardirinnast ja veisefileest.

Salateid maksab proovida. Nii praekartuli salat kui koorene kanapastasalat on hästi maitsestatud ja tegelikult kuumemal päeval piisava kõhutäie eest (kogused on Tartus muide üldse tuntavalt suuremad kui Tallinnas). Praekartulisalat on päris teravmeelne mõte klassikalise kartulisalatiga harjutatud sööja jaoks. Ümmargused prantsuse kartulid klapivad hästi muu kraamiga. Kitsejuustu salat kuuma meesaiaga on samuti hea.

Kitsejuustuga pakutakse ka menüü kõige kallimat põhirooga – eestimaist talleliha (145 krooni ilma lisandita). Proovisime ning üldmulje oli hea, aga mitte maksimum. Mingil põhjusel oli lihas endas kuidagi vähe särtsu. Ehkki portveinikaste oli suurepärane, magus ja kirsine, ning wokitud aedviljad krõmpsud, jäi väike miinus just lihapoolele.

Kalatoitudest proovisin grillitud lõhet. See oli igati tasemel, mahlane. Eesti restoranides kiputakse kõike üle praadima, see kala oli aga hellalt küpsetatud. Ehkki ettekandja reklaamis, et kogu toidukraam on Eestist, selgus siiski, et lõhe pärineb Norrast. 

Werner on menüüsse lisanud ka toidu juurde sobiva veini, mis on iseenesest väga mugav. Need kaks majaveini, punane ning valge J. Chivite Gran Feudo Chardonnay ja Crianza, mida soovitati meie praadide juurde, on lahedad ja ei häiri millegagi. Valge on sobivas temperatuuris sillerdav ja puhas, punane parajalt tummine. On tunda, et majas töötab veinisõber.

Magusapool üllatas valikute rohkusega – aga valge šokolaadikastmefondüü ja crème brûlée tundusid eriti kutsuvad. Paraku oli crème brûlée ilma krõbeda karamellikoorikuta, lihtsalt külmutusest võetud kirssidega kreem. Miks see kreem siis brülee on, võiks küsida. Fondüü oli ka äge, aga kiirsööjatele – šokolaad tahkestus nii kiiresti, et pooli puuvilju ei olnud võimalik vedelasse segusse enam kasta. Siin peaks mängima kas kogustega või üritama šokolaadi serveerida koos soojendusega, mis kastme vajalikus konsistentsis hoiab.

Mis meeldis, oli teenindus – tütarlapsed suhtlesid vabalt, ent mitte familiaarselt. Isegi õrnalt provokatiivne käitumine ei löönud neid rivist välja – nähtavasti saavad nad hakkama ka krooniliste vingujatega. Ja tore, et ettekandjate töölaud, kus toite valmis seatakse, oli söögisaalile avatud – väga huvitav oli näha, millises faasis roogade serveerimine parasjagu oli.

Oli laupäev, päike paistis, kokal oli hea tuju ja õhkkond kodune. Tegelikult koguni nii hea, et pole patt sõita Tartusse üksnes lõunasöögiks Werneris.

Kohvik-restoran Werner

Tartu, Ülikooli 11

Kohvik avatud 7.30.–23.00

Restoran avatud 11.00–23.00,
R–L 11.00–1.00

Hinne 7