Maarjamaa maitseid otsimas

Suvi on parim aeg (taas)avastada Eestimaa kauneid paiku. Tihti tekib aga küsimus, kus asuvad need ehedad kohvikud ja restoranid, mis pakuksid värsket kala või piirkondliku köögi parimaid palasid. Ilusate maakohtade kulinaarseid elamusi jagab Eneli Mikko.

Eestimaa kena loodus ja üürike suveaeg kutsuvad puhkust veetma just kodumaal. Viise on mitmeid, kes sõidab oma suvemajja või läheb loodusesse telkima, kes naudib talu- või mõisaromantikat, kes võtab ette gastronoomilise rännaku, sest hea toit on ju puhkuse lahutamatu osa. Hilissuvine Eesti maapind ja jõed-järved annavad võrratuid ande, mis peaksid ehedal kujul serveeritud olema just nende kasvu- ja püügipaigus.

Väljasõidul maale ootame, suu vett jooksmas, et neid meile ka serveeritaks. Paraku ei saa selles aga alati nii kindel olla, mistõttu sõitu alustades olekski sobilik oma maitse järgi kokkupandud piknikukorv ühes võtta. Vähemalt võib esimese maanteeäärse take away vahele jätta.

Viiv Viinistul

Lahemaa rahvuspargi alal asub mitu  unikaal–set rannaküla – Käsmu, Vergi, Viinistu, Altja.

Viimases asuv talukõrts ongi vast tuntuim piirkonnas, kuid suve hakul avas uksed ka Palmse mõisa moonakatemaja kõrts, kus lisaks eesti toidule saab tutvuda mõisamoonakate elu ja olu tutvustava väljapanekuga.

Viinistu külaski on kõrts. See pole aga kaugeltki kõik. Viimastel aastatel suviseks kultuurikeskuseks kujunenud ja kujundatud Viinistul toimub juunist septembrini mitmeid etendusi, kontserte ja näitusi. Külale eluvaimu ja kultuuriväe sisse puhunud mehe Jaan Manitskiga  kohtusingi rannaküla sõlmpunktis, kunstigalerii õuel. Manitski eestvedamisel on nüüdseks lisaks galeriile korrastatud-loodud kolm lava vanadesse tööstushooneisse, lisaks hotell ja restoran, väike­sadam ning parendatud ilme on saanud ka külapood. Miljöö on avastamist väärt.

Aga toidust? Ikka kala. Manitski arvates on parim pakkuda kohalikku kala: “Värsket suitsukala ju linnast ei saa ja linnavurlele on see delikatess. Hommikul merest toodud kala suitsetame siinsamas: lesta, siiga, ahvenat.” Juttu, et kala pole, mees ei usu. Vaja ainult õige logistika paika saada. Igatsevalt läks jutt Helsingi ja Rootsi kalaturgudele: “Oleks meil Tallinnas kümnendikki sellest kalaturust, mis näiteks Göteborg’is. Turg toimiks väga hästi: välikohvikud, talvel kinnised müügikohad. Atraktsioon iseenesest.” Manitski meenutab, et enne sõda viisid Viinistu kalurid kala nii Tallinna turule kui otse Helsingisse: “Viinistu kalapaadid seisid sadamas ja värsket kala müüdi otse paadist.”

Oma lemmikkalaks peab Manitski siiga: “Täna hommikul ei tulnud siiga, oleks teinud soolasiiga.

Lõikad seibi päeva soolatud kala rukkileiva peale – muud ei olegi vaja!” Siiaga sobivat rannaküla mehe meelest hästi eesti rukkileib või Rootsi knäckebröd.

Kalarestoran Peipsi ääres

Kalamüüjate poolest tuntud Peipsi järve äärsele teele on ka sel aastal iserajatud müügiletid püsti pandud. Möödasõitjaid meelitavad lõbusad sildid pakkudes “suitsukala” ning “suitsu kala”. Siit leiab enamasti müügilt latikat, ahvenat ja koha. Kala päritolu on jutujärgi ikka Peipsist ja hommikusest püügist. Kuigi eks selles ole ka omajagu kalamehe juttu. Lisaks pakutakse müügiks kurki, kartulit, sibulat ning muid hooajalisi aiasaadusi. Ja seda juba kindlasti kohalikult peenramaalt.

Traditsioonilist vene vanausuliste toitu saab maitsta Peipsiääre vallas Kolkja kala- ja sibularestoranis. Uues ehitises asuvat väikest restorani ehivad mõned vene kultuurile omased detailid, laudadel on samovarid ja teenindajatüdrukutel pikad sarafan id seljas. Menüüs on, tõsi, nii sibulat kui kala, kuid külastataval päeval valmis roog küll külmutatud kalast. Ei aita miskit, et Peipsi järveni kiviga visata. Ettevõtmine aga igati kiiduväärne, toob rahvast külla, kuhu ilmselt paljud muidu ei satukski. Ja selliseid omanäolisi toidukohti peakski enam olema.

Talurestoranide ilu

Ehe Tsäimaja Seto talumuuseumi õuel kutsub külalisi maitsma sealset kööki nii: “Hüa Seto süük Tsäimajah’!” Söök oli rustikaalne ja kodune – kruubiputru kiitsid ka kõrvallaus istunud prantslased. Menüü lugemine valmistas aga nalja isegi eestlastele, olid ju täämbäne süügi pakkumine kirjas murdekeeli: Ubina vai mar´a piirak ja pesset tsialiha tutuga või hoo pis hapõpiimä kallõrdis.

Vabaõhumuuseumi ilu jagub ka Muhusse. Koguva küla peetakse Eesti talurahva­arhitektuuri üheks väljapaistvaimaks ja paremini säilinud näiteks. Suurim restoran paikneb Vanatoa talus, kuid silmailu ja stiilset sisekujundust pakub ka Kunstitalli kohvik.

Muhe Muhu

Tuntumad kulinaarsete elamuste pakkujad Muhus on Pädaste mõisa uus elegantne restoran Alexander ja kokandushuvilistele mõeldud Sikke Sumari talu koolitusköök, kus Soomest pärit tuntud teleajakirjanik hullutab huvilisi maailma maitseid kiites.

Armas, kodune Kalakohvik  Liival on aga vaevu paar kuud avatud olnud teeäärne paigake, kus asjalikult toimetamas uhhuduurlane Kristjan Prii. Soojal suvepäeva oli kala armastavaid külastajaid palju, mõni leidis koha õue peal kiigel, mõni kohvikus. Kalasupp ja kalakotletid läksid väga hästi kaubaks. Kel tee jätkus edasi Saaremaa poole, võttis desserdiks priskelt punnis pannkoogid Orissaare sadama Kalda kohvikus.

Kuressaare lähistel  tasub kindlasti külastada eelmisel aastal avatud mahetoidurestorani Saaremaa Maheköök. Kala küll öko-silti ei kanna, aga muud pakutavad toidud valmivad perenainse kinnitusel mahetoorainest. Väikesest kauplusest saab nii mahekuivaineid,

-kohupiima kui -mahlu kaasagi osta. Eriti hästi maitseb maheköögi õunamahl.

Kodused kohvikud

Kohvikuid jagus ka ülemere Hiiumaale, Kärdlasse. Üheks juulikuu päevaks avati seal isetegevuslikke omanäolisi kohvikuid nii koduaedades, parkides kui muuseumis ja merel.

Kohvikupidajaid oli lastest vanaprouadeni ning väljapaneku moodustasid suures osas omaküpsetatud hõrgutised. Korraldajatele tuleks soovida vaid tuult tiibadesse või kohvi lähkritesse, sest eks aita ju sellised üritused kohvikukultuurile enam tähelepanu pöörata.

Selleks aastaks hakkavad vabaõhukohvikud küll peagi varje sulgema, kuid sügisest loodust ja ande – seeni, kõrvitsaid, õunu –saab nautida veel kaua.