Magus vaikelu
Tartus Kompanii ja Gildi tänava nurga poolkeldrikorrusel on juba aastaid ümbruskonna kontorirottidele lihtsat toitu pakutud. Nüüd saab sealsamas itaalia roogi, aga ikka sellessamas pretensioonitus võtmes. Federico Fellini auks La Dolce Vitaks nimetatud (ja itaallastele kuuluva) paiga menüü sisaldab pizzeriade ABCd – suur valik pizzasid ja kümmekond pastat, lisaks kergemaid suupisteid ja magusat. Veinikaardil leidub mõistlik valik itaalia veine üsna sõbralike hindadega. Ruum on hele ja rahulik, seinu kaunistavad tagasihoidlikud fotod viitavad filmimeistri loomingule. Küllap pakuvad siinsed valged võlvid suvise kuumaga mõnusat jahedust. Ning mis kõige meeldivam: siin mängib vaikne itaalia muusika.
Kergema suupiste – salati või bruschetta – saab kätte juba 25-30 krooni eest. Bruschetta tradizionale (röstsai värske tomati, küüslaugu, pune ja oliiviõliga) on igatahes õnnestunud valik: tomat on kevadise aja kohta uskumatult värske maitsega. Krevetisalat (insalata di gamberetti, 59) on muu siin pakutavaga võrreldes üsna kallis lõbu ja ei üllata millegagi (krevetid, lehtsalat, kurk, tomat ja majoneesi-tomatikaste), kuid sellega käib kaasas taldrikutäis basiilikuga maitsestatud sooja itaalia leiba, nii et kõhtu täidab see roog päris edukalt.
Pizzade pikas reas on enamjaolt tavapärased tegijad, nagu näiteks kirju kattega capricciosa (tomatipasta, mozzarella, shampinjonid, sink, paprika, salami, 70), kuid leidub ka üht-teist, mida igal pool pakkuda ei söandata, nagu napoletana anšooviste, oliivide ja kapparitega (70). Viimane on üsna soolane, kuid selge iseloomuga roog. Enamiku pizzade juures piirdutaksegi Itaalia kombe kohaselt lisaks tomatipastale ja juustule ühe-kahe komponendiga, ameerikalikuma maitsega sööja võib aga lasta üht-teist lisada.
Pastad on lihtsa ja koduse maitsega. Koorekastmes penne panna e prosciutto (singiga, 45) ja penne pollo e funghi (kanaliha ja seentega, 59) on mõlemad mahedad ja parajalt mahlakad. Eksperimente La Dolce Vitas ei harrastata, pastaroad sisaldavad just seda, mida lubatud.
Ka magustoidud on traditsioonilised, kuid siinne mahlane tiramisu (22) serveeritakse pokaalis ning annab enamikule mujal sama nime all pakutavast silmad ette. Pigem mõru kui magusat maiust saadab meeldiv konjakiaimdus. Jäätis (15/25) on Itaalia traditsioone austavalt pärit mitte suurtootjalt, vaid kohalikult väikeselt jäätisevalmistajalt ning maitseb seepärast pisut ootamatult. Nii kohvi-, banaani- kui ka kookosemaitselised pallid on ühtmoodi loomuliku ja kerge maiguga ning on ilmne, et mingeid säilitus- ega värvaineid nad ei sisalda. Poejäätisega harjunud maitsele ehk pisut liiga lahja roog, kuid igal juhul värskendav.
Kõrge piimamütsiga cafe latte (14) on muidugi võrratu.
