Laoses on pidevalt õhus kerge lõkkesuitsu vine. Tavalises lao kodus pole elutuppa avanevas köögis puutetundlike nuppudega keraamilise pliidirauaga pliiti, vaid maja ees rontidest kujundatud lõke. Süüa tehakse kohe pärast ärkamist, kui kuked on kirenud ja päike pole veel tõusnud, ning õhtupimeduses pärast loojangut. Lõkkel grillitakse marineeritud liha, kala ja erivärvilisi köögivilju. Sütes küpsevad tärkliselised juurikad nagu Eesti lõkkeõhtutel kartul.


Laoses on kõige aluseks kleepuv riis, mida valmistatakse ja serveeritakse spetsiaal­setes kitsast vitsast punutud korvikestes nii kodus kui ka peenes restoranis. Riisipätse antakse almusena ka buda munkadele, kes igal vara­hommikul kirgastavad tänavaäärseid pikas reas oma safranoranžides rüüdes linnaelanikelt almusi kogudes. Pisikesed riisipallid nätsutatakse sõrmede vahel kuulikeseks ja maitsestatakse, tupsutades neid värvilistes – enamasti teravamaitselistes – dipikastmetes.


Sale Laos on ligi kahe tuhande kilomeetri pikkune ja läbi riigi voolab üks maailma pikimaid jõgesid – Mekong. Kogu Mekongi regioonis hinnatakse kõrgelt kodu puhtust. Tingituna puhtusearmastusest ja budistlikust tagapõhjast, kus jalad on taunitavad, tuleb kingad jalast võtta söögikohtades, väiksemates poodides ja isegi internetikohvikutes, templitest ja kodudest rääkimata. Kommunikatsiooniraskuste pärast kurnav, aga põnev kogemus on lao kodumajutus – öö mõneruutmeetrisel aknata pinnal madratsil sääsevõrgu all. Koos kohalikega riisipallikesi üliteravatesse dippidesse kastes ja homseks taimetoitu tellides kulub terve õhtu. Aga hommik algab vara, sest kuked ärkavad kell neli, pererahvas kell viis ja päike alles tund aega hiljem.


Kolmveerand laodest elab maal. Paljude külaelanike põhitegevus on jõevetika püük, harutamine, puhastamine, niitjate vetikate lehtedeks kuivatamine, seesamiseemnete ja küüslaugulõikudega üle puistamine ning valmis vetikalehtede müük. Küpsetatud vetikalehti süüakse nagu meil kartulikrõpse – neid võib kuivalt krõbistada ja dippidesse kasta. Samuti võib vetika- või banaanilehe mässida ümber kala ja küpsetada nii grillrestil süte kuumuses maitsev roog. Lao proua paneb keskpäeval jõkke võrgu kalapoegade püüdmiseks ja ehitab eterniiditükiga kivikesi kuhjates pisikesed tammid. Mehed tassivad küttepuid, punuvad majaseinu ja püüavad jõest suuremat kraami.


Traditsioonilises kodus on taldriku asemel banaanileht ja noa-kahvlina kasutu­sel parema käe sõrmed. Moodsas lihtsas kodus armastatakse plastkõrsi, -kanne ja peno­plastist karpe. Kuigi ameerikalik tarbimiskultuur tungib ka Laoses jõuliselt peale, valdavad siin hoopis prantsuse mõjud – ajast, mil prantslased leidsid, et Laos asub olulisel Aasia kaubateel. Kunagi see kindlasti nii oligi, aga täna on Laos üks maailma vaesemaid riike – 138. kohal SKT poolest elaniku kohta, Eesti on samas edetabelis 37. Prantsuse ajastust aga leiab suuremates linnades koloniaalarhitektuuri ning vahel baguette’i-, quiche’i- ja croissant’i-kohti. Kohalikega on tõenäolisem vahetada mõni sõna pigem prantsuse kui inglise keeles.


Rõõmsameelseid kergeusklikke rändureid hoiatatakse lao happy pizza ja happy shake’ide eest. Need ei ole tavalised pitsad ja šeigid, vaid sisaldavad psühhotroopseid aineid. Pimedal tänaval motikaga mööda põristades sosistatud “psst” tähendab: “Kas tahad kanepit? Mina m& uuml;ün, aga ole hästi kuss, ma kustutasin selleks, et meid ei märgataks, motika tuled ka ära...” Vang Viengi mägede vahel jõe ääres on tuustkatusega onnikestes mõnusad võrkkiiged, padjad ja kirjud vaibad. Sealgi on hoiatussildid, et narkootikumide suitsetamine ei ole hea mõte. Selle asemel nauditakse siis võrkkiiges kõikudes värskete puuviljade šeike, kaneeli, kookospiima ja ingveriga maitsestatud banaani-, mango- ja papaia­jooke ning kookosmahla noorest pähklist. Värske mahla joomist otse kookospähklist nimetatakse kissing the coconut – see maitseb puhtam kui plastkõrrega surkides.


Kunagise kuningriigi pealinnas Luang Prabangis, mis on nagu Tallinna vanalinngi UNESCO maailmapärandi osa, on üks parimaid lao restorane – Tamarind. Seal pakutakse lao kokanduskursusi, jagatakse lahkelt selgitusi iga roa juurde, müüakse retsepte, maitseaineid ja vetikaid. Paraku õhtusöögi ajaks on see restoran juba kinni, aga Luang Prabangis võib õhtusöögiks võtta hoopis tunnikese lao aurusaunas või mõnuleda roosade vesiroosidega järvekese ääres Dhammada hubases massaažispaas.


Õhtuti kogunevad linnade tänavate äärde ratastel kastiga ­müüjad, kastil kuum plaat, mille all prõksuvad hõõgu­vad söed. Kastil on suur banaani­kimp, ­munad, tomatid, kleepuvad kondenspiimapurgid ja ümmargused taignapätsid, millest lehvita­takse lodeva vilumusega paberõhukesed pannkoogid ehk rotid. Šahh-šahh-šahh, banaani­lõigud peale, särinal võid juurde, ümberpöörd, teiselt poolt ka krõmpsuks, lõigatakse pisikesteks ruutudeks ja lükatakse... penoplastist karpi. Üllatav ongi tarbimiskultuuri ja traditsioonilise lao kultuuri segunemine. Näiteks looduslikult kauni ümbrusega Vang Viengis on pubi pubi kõrval, kus näidatakse “Friendsi” seeriaid hommikust hilisõhtuni. Menüüdest pole sellistes kohtades haruldane leida Full English Breakfasti, friikartuleid ega ­spaghetti bolognese’t. Aga Coca-Cola, McDonald’s ega VISA pole sellesse riiki veel jõudnud. Erinevalt tumedate klaaside välkudes mööda sahisevatest Hummeritest...


Laose pealinna Viangchani kesklinnas Mekongi ääres on üks roigasplatvorm teise kõrval, kõigil kirjud traditsiooniliste mustritega plastmassvaibad, kolmnurksed padjad maas külitamiseks ja madalad lauad. Need on restoranid, kus saab ise toidu valmimist jälgida, kus vabaõhuköögis töötab terve pere ja pere­tütar just tegi kerge uinaku enne tellimuse vastu­võtmist.


Laosele kohaselt on söögikohad vahel üsna räpased. Vakstukatted, plastist kaas laual, mille pilust tuleb salvräti asemel roosat tualettpaberit, kolletunud menüüleheküljed, kassid toolil ja vahel miks mitte ka letil või laual. Kohalike hommikuturgude toiduvahekäigud ei ole nõrganärvilistele, aga paar päeva Laoses olnuna enam ei muretse – kraaniveega hambaid ei pese ja viiekroonine õhtusöök tänava vabaõhubüfeest maitseb väga hea. Vang Viengi haiglas, mis oli sisustatud suhteliselt nüüdisaegselt tänu Belgia abirahadele, kuid vaatamata sellele keeleoskamatu personaliga, küsis prantsuse preili kõhtu kinni hoides, kas ta sureb nüüd ära. Ei, naeris arst vastu. Nii nagu kohalikega suheldes, ühistranspordis, poes ja hinnaläbirääkimistel, tuleb Laoses olla kannatlik ka terviseviguritega.