Maitseid Mehhikost vol 2
Hiline koputus uksele. Ukse taga seisab hotelliomanik Chal, ema poolest tarahumara indiaanlane. Käes on taldrik kahe tortilla ja kerge einega.
"Ma palun vabandust," seletab ta, "aga sa ennist uurisid kõike indiaanlaste ja nende tavade kohta. Ma siin tõin sulle proovida, et mida nad söövad."
Edasi seletab Chal, et tema vana ema, kanjonist pärit tarahumara indiaanlane, ei osta isegi turult ühtegi asja. Kõik kasvatab siinsamas ja ise valmistab ka toidu. Hotelliomaniku ema staatus lubaks tal hoopis kergemalt läbi ajada.
Chal lahkub rohkete vabanduste saatel, et nii hilja tülitas ja et seal taldrikul tõesti pole midagi erilist.
Maitsed on lihtsad ja puhtad. On oad, kartulipüree, tortillad ja veel mingi püree, millele ei oska nime anda.
Süües saab kaalutud, et kui see siin pole eriline, siis mis on eriline. Vana indiaaninaise armastus, hool ja tarkus pluss Sinaloa pinnas, rohked vihmad ja võimas päike on kõige selle toidu taga. Lisaks veel peremehe tähelepanelikkus. Kõik kokku üks erilisemaid söögielamusi...
Mennoniitide juust
Mennoniidid on aastasadade eest Saksamaalt, Hollandist ja Šveitsist välja rännanud usulahk. Vanamoodsad ja konservatiivsed nagu amishid. Neid on üle kogu maailma, aga kõige enam Mehhikos.
Mennoniidid on põllumehed ja karjakasvatajad. Mehhikos on nende Chihuahua juust väga kuulus. Tegelt on paljudes mennoniitide külades oma käserei ehk juustuvabrik ja sorte palju enam kui Chihuahua.
Juustutest saab ette võetud Cuauhtemoci linna lähedal, mennoniitidega kõige tihedamini asustatud piirkonnas. Kõigepealt saab mindud laagri 1b meiereisse (mennoniitide küladel on nimede asemel sageli numbrid) ja ostetud Pampase-nimelist juustu. Ainus külamees, kes inglise keelt räägib, kurdab, et nende juust valmistatakse väga iidsel ja algelisel moel. Tema hääles on kahetsus, mitte uhkus. Ütleb, et head moodsa tehnoloogia abil valmistatavat juustu saab mõnest suuremast supermerkado'st. Järgmiseks tulebki käik mennoniitide supermarketisse. Juustu on jalaga segada. Kõik mennoniitide toodang. Hispaania/saksakeelne meeskassapidaja tuleb umbkeelsele ostjale appi valima. Tema sõnul kõige parem neist on saadaval vaid 10kiloste kangidena.
Saab võetud Hollandese-nimelise küla Chihuahuat ja kahte sorti asaderot. Viimane meenutab oma konsistentsilt ja maitselt veidi soomlaste leipäjuusto't või Eestis vahel Ahja juustu nime all müüdavat kraami.
Mennoniidile kuuluva La Huerta motelli steriilselt puhtas, kuid ilmetuse poolest maailma tippu kuuluvas toas saab kõigepealt avatud tšiili päritolu cabernet sauvignon. Mehhiko on vaba maa ja igaüks joob, mis talle meeldib, mitte seda, mida mõni snoob ette dikteerib. Senikaua kui vein hingab, saab motelli peremehelt toodud moosi. Enda tehtut tal ei ole. See on suur viga. Oleks pidanud poest küsima, neil seal kõik taluvärk.
Moos läheb asaderode peale, kõige enne saab aga maitstud Pampast. Ta on veidi hapuka maitsega ja krudiseb hamba all. Veidi sitke ja nätske. Kui oled tüki alla neelanud, jookseb suhu sülge ja tahad järgmist. Hapukas maik jääb tükiks ajaks suhu. Järgmine on Hollandese küla Chihuahua. See on äärmiselt mahe ja neutraalse maitsega, meenutades veidike Saare juustu. Asaderosid saab proovitud moosiga ja ilma. Moosiga on parem. Motelli peremees ju st seletas, et tema enamasti asaderot niisama ei söö, vaid lisab teda toitudele. Aga et olla maitseasi.
Kõige enam jääb meelde esimesena proovitud hapuka maitsega Pampas. Midagi säärast pole varem saanud.
