03.04.2009, 00:00
Maitseid veinimessilt
Läinud nädalal toimunud Sommeljeede Liidu veinimess pakkus Kalev Keskülale nii head kui üllatavat.
Jood, kui kiiresti jood, kõike ikka ära ei maitse. Isegi kui uusi
tooteid nii väga palju polegi. Nii et suutmata küll päris
kõigele ringi peale teha, kiidaksin suurima maitseelamuse eest meile uut
Burgundia veinimaja Bouchard Aîné et Fils. Aîné
tähendab vanemat Bouchard’i ja see võib segi minna teise,
meile ammugi tuttava veinitootja Bouchard Père et Filsiga
(Bouchard, Isa ja Poeg). Too Vanem Bouchard ja Poeg (sissetooja
Friscom) suutis pakkuda ka vanemaid küpseid aastakäike.
Gevrey-Chambertin (2005) oli suurepärane, selle ühe
põhjapoolseima burgunderi kohta imeliselt sume ja rikkalik, 2000. aasta
Corton Grand Cru aga vaimustav – sellist sõnnikust küpsust ja
suurust meie maalt naljalt ei leia. Romanée Saint-Vivant (1998 ja 2001)
aga väga suur vein, tõsine Burgundia lagi.
Mida veel
tuleks võimaluse korral maitsta? Portugali Alvarinho Deu la Deu
(sissetooja Worldwide Import) on ikka kõige parem selle sordi esindaja,
mida ma olen maitsnud. Hakka või uskuma portugallaste juttu, et neil
kukub see imeline mari veel paremini välja kui hispaanlastel teispool
piiri Rías Baixase piirkonnas.
Tasuks proovida Ferrari
vahuveine (sissetooja Bestwine) Põhja-Itaaliast Trentino piirkonnast.
Hinnalt lähenevad need küll šampanjale, aga maitselt
on kindlasti selle tasemel.
Kevade saabudes ei saa unustada
Schlumbergeri Rieslingit Alsace’ist (sissetooja Manipenny), aga
tutvust tuleks teha ka uue Alsace’i maja Domaine Leon Beyeri
valikuga (sissetooja Liviko).
Eesti veinid
Esimest korda õnnestus messi koolitustoas maitsta ka Eesti kasvatajate
viinamarjaveine (vt lähemalt
). Esindatud olid Jaak
Eensalu, kes peab viinamarjatalu Otepää mail, Liia Kaska
Võrumaalt Sõmerpalu vallast ja Raimu Aas Läänemaalt Oru
vallast. Eesti viinamarjakasvatajad viljelevad külmakindlaid
hübriidsorte, nii Vene ja Ameerika kui Läti ja Eesti omi.
Kasvatatakse avamaal, otsides häid päikesepoolseid nõlvu, aga
vahel ka kasvuhoones. Tehakse nii kuiva kui magusat, viimast tahab kohalik
tarbijaskond rohkem, ütles Raimu Aas.
Nagu maitsmine kinnitas,
on Eestimaa viinamarjavein siiski veel Itaalia suguvendade maitsetasakaalust ja
küpsusest kaugel. Head lubjakivist pinnast on meil küllaga, aga
kliima pole päris veinimaa oma. Kui ei võta külm,
võivad saagi hävitada linnud, nagu juhtus Uku ja Kertu Kuudi
Pöide veiniaiaga. Seda enam tuleb hinnata Eesti veinikasvatajate
pingutust. “Igal aastal saab ühest ja samast sordist
täitsa erineva veini,” tunnistas Jaak Eensalu, kes suutis pakkuda
väga joodavat pirninüansiga veini Läti sordist Toldi. Raimu Aasa
paremikku kuulusid magus dessertvein Läti sordist Silga ja kuiv tuline ja
kirbe lauavein sordist Krassavets. Liia Kaska armastab eri sorte segada,
maitsjate tunnustuse võitis magus segu nr 7.
Räpina
viinamarjakasvataja Jaan Kivistiku ja soome veinimeistri Juha
Karvoneni Rondo (see on paljutõotav sort, võrreldud isegi
Pinot Noir’ga) tundus valikust kõige professionaalsem punavein.
Valgetest oli parim Räpinas kasvanud marjadest Uku Kuudi valmistatud kuiv
elegantse happega valge vein. Viimase veinimehe kirge näitab kas
või tõsiasi, et pakuti koguni tema Tallinnas Süda
tänaval kasvanud veini. Kindlasti lähevad Eesti veinid aina
paremaks.
Parim sommeljee
Võistlustel Eesti parim sommeljee, Trophée Masi
üllatusi polnud. Esikohta kaitses Kristjan Markii (Balthasar), teist
ja kolmandat kohta jagasid Aivar Vipper (Tallink Spa &
Conference hotelli restoran NERO) ja Kristjan Peäske (hotelli Kolm
Õde restoran). Markii on väärikas, Vipper humoorikas,
Peäske kõneleb kaunist inglise keelt.
Kui eelmised
eesti tippsommeljeed Margus Linkgreim ja Urvo Ugandi olid kehakaalult
kergekaallased, siis Markii ja Vipper esindavad kindlasti raskekaalu.
Kaalueelis lubab veinimaitsmisel kahtlemata suuremaid treeningkoormusi.
4.–6. kohta jagasid vana tegija Viljar Pent ning tulevikulootused Sirly
Tammisaar ja Ave Toomjõe.