Restorani värvikas, samas minimalistlik sisekujundus (olemas on nii suveterrass kui laste ärapaigutamist võimaldav mängunurk) mõjub heas mõttes moodsamalt, kui usbeki ning kaukaasia köögile spetsialiseerunud paigalt ootaks. Ka söögikoha logo, millel tübeteikaga talleke end usaldavalt oma sõbra pullikese vastu surub, on iroonilisel moel nummi. See-eest teenindus on lihtsakoeline ja idapäraselt siiras. Eesootavat reedab juba veebileht tallekejapullike.ee, mis kõnetab lugejat ilma liigse peenutsemiseta pisut konarlikus, ent püüdlikus eesti keeles, andes potentsiaalsele kliendile mitmeid siinsel turul seninägematuid lubadusi. “Kui Teil tekib soov maitsta seda, mis on meie menüüst puudu, küsige ettekandjate, administraatori või peakoka käest. Hea meelega valmistame Teie jaoks ükskõik mis roa sobivate toiduainete olemasolul,” informeerivad peakokk Valentina Manasjani, “vanem mänedzer” Jekaterina Romanova ja usbeki köögi meister Suhrob Juldashev näiteks, lubades veel, et “kui mingil põhjusel ei olnud roog Teie arust maitsev, andke sellest teada administraatorile või peakokale ja meie tagastame Teile raha”. Asume proovima!

Eelroaks tellitud suur usbeki leib kutab tallelihatäidisega (3.80 €) osutub olevat kuuma õhku täisküpsenud krõbe padi, mis vuhiseb lamedaks hiigeltšeburekiks kohe, kui temasse kahvel sisse lüüa. Maitserohelisega ei ole hakklihapudi vürtsitades koonerdatud, nagu ka rasva ja soolaga. Borš (4.80) oli peedipunane, paks ja uhke, dekoreeritud maitsekalt nii hakkrohelise kui hapukoorega ja lõhnastatud ohtra küüslauguga. Söömisel ilmusid supist välja aga tõelised aarded – meelemärkusetuseni hautatud veiselihatükid, mis poolitusid lusika raskuse all nagu või. Või ise mängis aga esimest viiulit supi saatjaks olnud piruka tainas, kus teda oli ilmselt jahust rohkem – igatahes sulas pirukas suus jäägitult ning imelist ja keelele harjumatult meeldivat tekstuuri toetas piruka täidiseks olnud sulajuust.

Paksu rasvakihiga kaetud – ja sestap laavakuum – hapukapsasupp Peetri-päraselt serveeritakse etiketikohaselt pitsi viinaga, “supp veiselihast isetehtud nuudlitega” (4.10) rõõmustab taas oivaliselt hautatud lihatükkidega, kuid erilisi maitsenaudinguid ei paku.

Tänu suppe saatnud paksudele ja krõbedatele kollastele leibadele oli kõht selleks hetkeks sedavõrd täis, et olnuks taljesõbralik lõpetada, kuid rikkalik menüü meelitas edasi veerema. Lisaks usbeki hõrgutistele viipas söögikaardilt vastu esinduslik paraad Vana Maailma köögi lihalisi hõrgutisi, mille küpsetamiseks menüü sõnul abiks ““Josper” nimetusega söeahi”, kus “sulguvad lihatüki poorid kiiresti ning kogu mahl ei voola välja, vaid jääb steigi sisse”, kuid Armand otsustaski valdavale meeleolule kuuletuda ning tellida ka edasi pigem karjusrahvaste roogasid.

Meeleolust rääkides võibki siinkohal teha väikese tallehüppe toidust eemale ja peatuda muusikalisel taustal. Restoranis mängitav on eklektiline segu peaaegu kõigest, mida inimkond muusikaks nimetada oskab. Ballaadid vahelduvad kaheksakümnendate diskoga, Sade Pet Shop Boysiga, eesti keel vene keelega, bossarütmid hiphopiga ja viiul süntesaatoriga. Tundub, nagu oleks oma fonoteegid kohale tassinud kõigi ümbritsevate Õismäe tornide elanikud ning kestaks üks lõppematu soovisaade.

Edasi austasid lauaäärseid oma saabumisega kebabilised ja šašlõkilised. Ljulja kebab (8.90), mille pähe pakutakse tavaliselt võrdlemisi tavalisi ja väga erineva koospüsimissooviga hakklihajulkasid, on Tallekeses saavutanud oma maise täiuslikkuse. Värskete ürtidega maitsestatud mahlasele lihavorstile pole ette heita midagi muud kui ehk pisukest soolaga liialdamist – aga pole ka ime, ju armus kokk oma kätetöösse. Ljuljaga kaasas olid sööja soovil grillitud köögiviljad, mille teostus oli laitmatu. Sõrmepaksuste kuldkollaste kartuliviilakate seltsis saabunud Kazan Kebabi (7.80) juures väärib äramärkimist kindlakäeline koriandrikasutus, sest lammast embavale rohekale paksule kastmele andsid maitset nii värske koriander kui purustatud seemned, tulemus idamaine ja põnev. Tõsi, kastmes tundis ennast taas koduselt ka sool, millega polnud koonerdatud kõrvalroaks tellitud puravikega ahjukartulitegi (3.70) juures. Ravased ja ülimaitsvad kartulid – tõsi, puravikutükke asendasid suures osas küll kohati liivaselt krõbisevad kukeseened – oli aus ja metsane roog, millest üksi piisanuks tubliks lõunasöögiks.

Veel sai ära proovitud võiselt keelel voolav plov (5.70), milles peaaegu puudus porgand, kuid roas sisalduv liha oli taas uskumatult pehme. Tallefileest šašlõkk (7.90) oli aga lavaliste segaduste tõttu muutunud lihameistri käes pisut tekstuurseteks sealihatükkideks, mida Armand enam kõrgelt hinnata ei osanud. Kuid võib-olla oli kõht selleks hetkeks juba liiga täis.

Kui moepärast veidi viriseda, siis omaniku poolt hoolikalt majatempliga märgistatud vein – hinnaks 12 eurot pudel – ei tundunud päriselt see, mida meile algul pokaalipõhjas proovimiseks toodi, ning vee saime kätte alles kolmandal katsel, sellal kui ettekandjate ind veel lõpetamata liudasid minema kanda (lauake, korista end?) vajas mitmel korral taltsutamist. Kuid kindlasti jäime me pigem rahule. Polnud mingit vajadust kasutada menüüs äratoodud viimast ebatavalist lubadust: “Kui Teie ei jäänud rahule ettekandjate teenindusega, kutsuge administraatorit ning tema püüab vähendada Teie arvet 10% võrra.”