JAZZ JA MAGNOOLIAD: Basso lounge pakub mõistliku hinna ja koduse maitsega toite. Vallo Kruuser

Kui paljud teist on märganud, et Pikal tänaval otse Mündi tänava suudme vastas asub jazz’ihõnguline lounge? See märkamine polegi nii lihtne, kui just pole tuttavalt juhatust saanud ning juba tead, mida otsida. Basso lounge’i olemus on tagasihoidlik nii seest kui väljast. Menüü näitab kiirvaatlusel vanalinna kohta päris mõistlikku hinnaklassi, ja nii mõnigi endine Noku püsiklient eelistab tänaseks juba suitsuvabamat Bassot.

Jazz on märksõna, mida tasub Basso puhul silmas pidada, sest šikkide nikinäkisalongide ootuspärast steriilset lihvitust siit ei leia. Roosade kunstmagnooliatega läbitikitud tüünet tumepruuni täiendavad tumeroosad toolid ning vanalinnale kohustuslikud minevikudetailid – paljastatud laetalad, seintest väljakasvavad kivisambad jms. Ülakorrus on intiimsem ja vaiksem, kuid lauad paiknevad selleks liiga tihedalt, et moodustada pesakesi, kust enam lahkuda ei raatsiks. Ka alumise ruumi ruutmeetri kasutegur on välja arvutatud – toolid-lauad on tetriseklotsidena tihedalt üksteise vastu surutud. Pisut muretut hooletust tuleks paiga identiteedile kasuks.

Leebe chill-out jazz aitab Basso interjööri jalule, selleta jääks õhku liiga palju ebalust. Ja siiski: Basso siseilme annab lootust, et kuumal suvel võiks see tumepruun sumedus mõjuda mõnusalt jahutavana.

Veiniklaasid saabuvad lauda kiiresti, muuga on keerulisem. Näiteks mullivesi jõuab teeninduse kogu lahkuse ja vabanduste juures pärale alles teise kutse peale. Soe grillkanasalat (55) saab seevastu valmis kiiresti, kuid jätab mulje, et kana ja kirju köögiviljaseltskond on taldrikul kohtunud sama juhuslikult kui inimesed liinibussis. Tõsi, hind on suure taldrikutäie kohta suhteliselt soodne, kuid pisut liiga kuivaks küpsetatud kana ei saa igavavõitu salati ja kastmega kuigi hästi jutule.

Kahekalasupp (30) on selge ja kodune toit, mis tõepoolest tublisti kalapalasid sisaldab. Taipärane tom kha supp (40), mis tuleb siis, kui täpselt sama näoga, aga kookospiima hõnguta juustusupp kööki tagasi saadetud, ei julge päriselt oma idamaistele juurtele loota ja võtab ilmselt appi kodumaise koore. Eesti köögi iidne tõde, et tubli kogus rasva teeb kõik toidud heaks, saab muidugi kinnitust, kuid Tai poole hüüab siin vaid vaevumärgatav ingverikaja kana- ja šampinjoniviilude taustal. Ja kogu menüüd läbib garneeringuna mitte enam esimeses nooruses käharpeterselli-poiss – tom kha supi peal mõjub ta küll nagu sadul sea seljas – kokkuhoid värskete maitseürtide pealt kevade hakul on andeksandmatu.

Pearoad ajavad toeka pubitoidu vagu veelgi sügavamalt. Grillitud lõhe laimikastmega (95) kõlab isuäratavalt, kuid kaste on ülearu koorene, et erksamad maitsevarjundid mõjule pääseksid. Kala ise on suur ja hea ning köögivili sobib lisandiks hästi. Grillitud veisefilee piprakastmega (145) on kvaliteetne ja tõhus lihatükk, mis lausa nõuab, et sööjalt enne küpsusastme kohta küsitaks. Ei küsita, küpsetatakse kaua ja südamest. Õnnetuseks istuvad Armandi lauas seekord verise liha austajad. Piprakaste näitab end küll parimast küljest, kuid see soolo ei suuda orkestrit päästa.

Päästerõngas ilmub magustoidu kujul. Mango-kodujuustukook (35) on värskendavalt jahe, kuldkollase hapuka katte ja mõnusa jõhvikakastmega kerge maiustus, mis sobib hoopis paremini nii muusika kui magnooliatega.

Basso Lounge
Pikk 13, Tallinn

Avatud R, L 11–03,
P–N 11–24

Hinne: 6 1/2