Maitsekütt: Kaheksa ja pool
Soodsama hinnaklassiga ja mahedalt valgustatud brasseriis on Armand viimati käinud hilissügisel ning toona pakutud prantsuse ja itaalia köögist mõjutatud menüü tekitas vastuolulisi emotsioone. Siidris aurutatud sinimerekarbid koriandriga (6 €) üllatasid siirupmagusa maitsebuketiga, kuid oodanud oleks pisut vähem teel restorani hukkunud karpe (juba enne pottipistmist surnud mereloomi oli taldrikule sattunud kolm). Röstitud tallekarree tomati-ürdivõiga (13 € + lisand) üllatas oma imelise pehmuse, täiusliku küpsetatuse ja ideaalse maitsestatusega ning sundis tõdema, et vähemasti liha valmistamise kunsti Üheksas vallatakse. Paar kuud hiljem taas Üheksasse sattudes tuli tõdeda, et kokk on brasserii menüüd tuuninud ja seda kui mitte tooraine, siis kindlasti hindade osas. Sinimerikarbid on ikka alles, kuid nüüd pakutakse neid Dooley kastmes ja roa hind on hüpanud 9 eurole. Ka lammas jätkab kollektiivis, kuid aastal 2013 serveeritakse teda karamelliseeritud juurviljade ja granaatõunakastmega ning hind on end kergitanud 15 euro peale. Ent hinnatõusu üle ohkamine mõjub ilmselt asjakohatuna, kui plaan minna degusteerima veelgi kallimat fine-dining-restoranimenüüd, kus võimalik soetada komplekte ühest, kolmest, viiest või seitsmest menüüs olevast roast (hinnaks vastavalt 19, 29, 39 või 49 eurot). Ettekandja selgitab, et kõige populaarsem on kolmene komplekt, mis sisaldab üht eelrooga, üht pearooga ja üht magustoitu koos peakoka tervitusampsudega.
Esimesi üllatusi saabub terve väike liuatäis – kaks kuhjakest tulest läbi käinud kartuli-juustupüreed, korgiga suletud laboriampullides serveeritav rikkaliku mekiga metsaseene-konsomee ning kaks kammkarpi.
Eelroaks valitud marineeritud skumbria carpaccio ja vutimuna oli õnnestumine. Juurde lisatud kuivatatud lilleõied, värske ürdikuhjake ja hapukas mangopüreenire moodustasid imeõhukeseks viilutatud kalaga õilsa maitsekomplekti. Aurutatud aedvili ujus aga paksus Hollandi kastmes, mis ei olnud tavalisest jahukastmest suurem maitseelamus. Tuju tegi taas paremaks üllatusena saabunud ereroheline selleri-petersellimehu, mida küll serveeriti miskipärast Pinsang Amboni kirju kandvatest pitsidest. Armand ohkas karastava roheka smuuti järel igatahes õndsalt ja silmitses hiiglaslikest klaasakendest öise Tallinna panoraami.
Põhirooga – seepiatindiga mustaks värvitud merikuradi saba – võinuks pimetestis pidada krabipulgaks ja silmi avades tuleõnnetuse üleelanud keedutursaks. Taas näis, et kala oli restorani jõudmiseks pidanud ette võtma pika tee, mis sisaldas mitmeid külmumisi ja sulamisi. See-eest Põhja-Eesti metsadest pärit rubiinroosad hirvelõigud selleripüreega oli kordaminek, nagu ka magusroa eel saabunud klaaspurgike eelmagustoiduga ehk moosilaadse kisselli seltsis serveeritud koduselt maitsva kohupiimakreemiga.
Kokkuvõttes pole Üheksa kindlasti päris üheksa, pigem kaheksa ja pool. Kuid nagu ka Fellini “8 1/2”, sunnib Üheksas einestamine mõtlema sellele, kuidas elu on pidev valik tõelise säramise ja justkui ülejala ärategemise vahel, segu draamast ja komöödiast.
