Maitsekütt: Kulinaarsauroni tornis
Ühelt poolt oli kunagi nime Pilvedes kandnud kohvikusse sattumine tema lapsepõlve suurimaid elamusi, milles mitte just väikest rolli ei mänginud sõit mööda lõputut betoontoru ülesvenivas nõukaaegses liftis ning joovastav helesinine avarus, mis üle muidu nii halli Tallinna sealt ülevalt korraga igas ilmakaares lahti rullus. Teisalt sisendab aukartust Teletorni kodulehekülg, millel restorani chef de cuisine Priit Toomits tutvustab eesseisvaid maitsenaudinguid kummalise verbaalse boeuf à la tartar’i abil. “Kasutame ära oma kohaliku tooraine *pärlid*, seome nad taldrikul kokku prantslaste kulinaarsete tehnikate ja kastmetega, jaapani värskuse ning tervislikkuse, tai vürtsikuse ja modernse serveeringu,” deklareerib peakokk torni veebilehel näiteks (täistsitaadid siin ja edaspidi muutmata kujul). “Kasutame veel klassikalisi toiduaineid nagu oliivõli, kapsas, lasanje lehed — kuid näiteks dessertides. Oliivõlijäätis, Lasanje-mandli chips ning kapsa-kurgi-tilli sorbee…”
Hoolimata kuuldustest, justkui oleks Teletorni restorani koha saamine umbes sama keeruline protseduur kui Brasiilia viisa taotlemine, õnnestub see üllatavalt lihtsalt. Torni täiesti inimtühi fuajee meenutab tulnukatelaeva sissepääsu vähemasti sama palju, kui öö hakul tuledes särav taldrik 170 meetrit kõrgemal. Modernse univormiga tütarlaps kasseerib kolme-eurose sissepääsutasu ning hetk hiljem kannab tilluke metalne lift Armandi ja tema kaaslase juba vähem kui minutiga Tallinna kõrgeimasse paika. Ka siin jätkub teenindus äärmiselt püüdlikus võtmes ning töötajate nooruslik entusiasm sunnib andestama näiteks seda pisiapsu, et Armandile ja tema kaaslasele määratud laual püüab soola- ja pipratopse kõigest jõust asendada üksik gerberaõis. Aknaäärsest lauast avanev vaade on muidugi jalgu nõrgaksvõttev, mistõttu on hea, et tumesinised keha järgi kumerduvad toolid on ühed mugavamad, mida Armand kogenud on. Kuid söök ise, jah, valmistab vastukäivamaid emotsioone. Eelroaks valitud puraviku püreesupp (5 €) on iseenesest mõnusalt metsahõngune ja saabub lauda imeruttu (toitude ooteaeg on neljast kokast koosneva tiimi tõttu tõepoolest lühike) krõbedate peekoni-sibula bruschetta’de saatel. Hinna ja kvaliteedi suhe on veidi rohkem paigast ära marineeritud tuunikala tataki puhul (12.30 €), mida serveeritakse tornis värske salati, mirin-kastme ja peedikreemiga. Kuigi roog näeb välja äärmiselt dekoratiivne ning pealt kergelt küpsetatud õhukesed tuuniviilud on seest kenasti roosad, on portsjon teletorni siluetile sarnaselt sale, sundides igatsusohkega meenutama mõnes ookeanile lähemal asuvas paigas sama raha eest tipprestoranides pakutavaid oivalisi tuunikäntsakaid. Mõnusalt hapukas peedikreem ning mustad seesamiseemned jätavad suhu siiski pigem positiivse maitse. Samas sunnib kulmu kergitama see, kui mustad seesamiseemned (kas teil on neid köögis terve suur kott ja te soovite neist kiiresti vabaneda?) ilmutavad end ka pearoaks tellitud beebiforelli (15 €) kaunistajana. Põnevaimad komponendid selle roa juures on tõesti oivaliselt krõmpsud mandelkartuli chips’id ja islandipärane kalalisandiga kartulipuder plokkfiskur — mis kala pudrus kartuliga segatud on, keeldub ettekandja kangekaelselt ütlemast.
Teiseks pearoaks kelneri poolt agaralt soovitatud lambaga on aga kummalised lood. Idee madalal kuumusel võisarnaseks küpsetatud lihast on üllas, kuid paraku on ristluutüki omanik oma maises elus aasal kepslemise asemel pisut liiga kauaks teleka ette jäänud — tulemuseks on sitkevõitu ja rasvane lambaroog, mille lihalisest osast käesoleval juhul pool taldrikule jäi. Koosluse parimaks komponendiks olid aedviljad, mis pealt kergel krõbedad, ent seest veel üsna pehmed ja puhta maitsega, ning ka kuldkollasel maisipudrul polnud viga. Isegi rohkem rasvasevõitu määgijast valmistas meelehärmi kaste, millel oleks võinud olla kõvasti rohkem iseloomu, kuid milles leiduv vähene rosmariin lamba kasukamaitsele ilma pikema võitluseta alla vandus.
Umbes sel hetkel ilmus köögist välja ka imposantse kehakeelega turske mees, kel ühes käes kilekinnas. Pärast enese lühitutvustust asutuse peakokana uuris sauronlik tulnu kulmu kortsutades, kuidas söök klientidele ka mekib. Vastasime väriseval häälel, et iseenesest on kõik enam-vähem tore, kuid juhtisime tähelepanu taas kord lamba keskmisest kõrgemale rasvasisaldusele. Napilt urahtades võttis kokk kuuldu teadmiseks ja lahkus. Armand oli koka võimukast karismast sedavõrd elevuses, et meelest läks hea idee: võib-olla peaks Teletorn, sarnaselt lennukiköökidega, oma toite jõulisemalt maitsestama, kuivõrd suurtel kõrgustel kaotab inimeste maitsemeel ju osa oma erksusest?
Nüüd joogiks pakutavast. Suhtlemisosav kelner teatas meile enesekindlalt, et valib ise välja söökide juurde sobivaimad veinid, ning klaasikaupa ostetud Gran Reserva Merlot 2010/Espiritu de Chile (5.10 €) ja tillukese Luksemburgi veiniaedadest pärit Grand 1er Cru Riesling 2009/St.Remy-Desom, Remich Primerberg (7.60 €) voolasid kurgust alla tõepoolest igasuguse nurinata. Samas sundis hind veidi kulmu kergitama aperitiiviks valitud gintonic’u (8.80 €) puhul. Mitte et midagi oleks viga olnud maitsel — see oli kerge ja toonikuõhuline –, kuid joogi džinnisisaldus tundus olevat pigem üsna homöopaatiline.
Muide, Teletornis on olemas ka suitsuruum, mis toob meid sujuvalt laitmatu espresso (2.50 €) juurde. Ka desserdiks valitud ja kolmes pisikausikeses serveeritav crème brûlée (4.50 €) polnud paha. Küllaltki palju meeldis Armandile menüü kohatist stratosfäärilisust arvestades ka magustoidu üsna maalähedane hind. Innovaatilise triloogia maitsvaimaks osaks osutus klassikaline ehedate vanillitäppidega hõrgutis, sellal kui kohvipruun tiramisumaitseline maius tundus veidi liiga vedel ning tsitrusemekiseks muudetud magus amps sundis pigem nõutult õlgu kehitama. Küsimusi tekitasid ka restoranis meie lahkudes juba valitsenud tühjus, kuigi sulgemiseni jäi aega pea poolteist tundi. Kui Teletorn teeks igal õhtul katteid vähemalt kaks, õnnestuks nõutud vaadet nautima tulla märksa enamatel inimestel. Ja ka toite koos kõigi nende “kulinaarsete tehnikate” ja “modernsete serveeringutega”.
