Võtsime istet. Värskelt vuntsitud saal on tinglikult jagatud pooleks: sohvasõpradele pehmete (omaniku ema heegeldatud) patjadega ja asjalikumatele sööjatele talupoeglikum puutoolidega pool, kahte tasapinda lahutamas hubisev gaasikamin. Lastenurgas jagub mänguasju tervele lasteaiarühmale. Heledates rohekasvalgetes pastelsetes toonides aimub põhjamaiste heaoluriikide kodususetaotlust, flirtimata seejuures (juba tüütuks muutunud) nõukanostalgiaga. Sisekujundusega loodud atmosfääri eest võib anda maksimumpunktid: asukoht Mustamäe magala veerel ja Selveri vahetus naabruses eeldabki mõnusat casual’i.

Teenindus on viks ja asjatundlik, naeratustest puudu ei tule, lühikest menüüd osatakse kliendile seletada – ja jääbki casual’i tasemele. Üks asjalik koolituspäev, ning te saate kõrgtasemel teenindajad.

Menüüst leiab salatid, supid, grillroad lisanditega, pastad-pitsad ja kolm magustoitu. Ei ole valikuga kliendi ajusid krussi aetud.

Kanasalat oli krõmpsude lehtedega, ent kana ise on küll soe, kuid kuivanud. Selle raha eest (6.50) peaks rohkem pingutama.

Ja mulle toodi salat, jättes lauakaaslase vesise suuga oma rooga ootama. Mõistlik on ikka sättida köögis asjad nii, et kõigil lauasviibijatel oleks ühel ajal midagi nosida.

Pasta maitses keskpäraselt – aga grillrestoran polegi pasta koht, jätkem pastad ikka itaalia restoranidele.

Seevastu gumbosupp (koorene ja ohtra lihaga, hind 4.50) viis keele alla. Praadidest julgeksin soovitada kõike, mis on grilli alla paigutatud: nii grillitud lõhe (8.90) kui ka maks oli elamus. Samuti võib julge olla grilltoitude lisandite valikus: vokitud juurviljad (2.30) olid väga head. Samuti oli väga kuumas potis serveeritud lambapada ülimaitsev. Kõik, mis grillitud (kaasa arvatud sibulad ja küüslaugud. Eriti need), viib keele alla. See ongi ju selle koha mõte!

Enamik toite serveeritakse puidust lõikelaudadel. Huvitav lahendus, aga näiteks vokitud porgandiliblesid lõikelaual taga ajada oli pisut vaevaline. Eelmisel korral asusid need kenas kausikeses, aga ju olid need köögis otsa saanud. Magustoitude valik on võrreldes esimeste päevadega paranenud. Esialgne juustukoogilaadne küpsetis on asendunud traditsioonilise rammusa juustukoogiviiluga (4.00) , millel juures piisavalt vanillikastet ja jäätist. Õunakook (4.00) oli küll tõhus suutäis, aga kippus kuivaks jääma. Ja jäätise söömisega peab kiirustama, sest muidu voolab see puitliualt lauale.

Kohv ja tee olid paraja kangusega. Veinikaart tundus koha eripära (perekesksus) arvestades keskmise hinnatundlikkuse ja keskmiselt arenenud maitsemeelega kliendile orienteeritud.

Saan aru, et kodulehe puudumine on hetkel taotluslik: koht tahab end käima joosta. Guugeldades võib aga sattuda endisaegsele grillrestorani kodukale, kust vaatavad vastu õlis haudunud friikartulid, ning see ei lange Tondi Resto uue imagoga teps mitte kokku. Pole häbeneda midagi, suures plaanis on kõik paigas, nii menüü, teenindus kui interjöör, aga muidugi saab alati veel paremini.