Mandlipiim päästab ülesöömise piinadest
Mandlipiim on tegelikult küpsete mandlite jahvatise ja vee
segamisel saadud piimataoline vedelik. Valmistamistehnoloogia on läbi
sajandite ikka ühesugune. Puhastatud mandlid jahvatatakse jahuks
või hõõrutakse pulbriks. Saadud massile lisatakse
mõnekordses ülehulgas vett, segu segatakse hoolikalt ja mõne
aja möödudes kurnatakse. Saadud piimjas vedelik ongi mandlipiim.
Ammustel aegadel oli mandlipiimal võrreldes loomadelt saadud piimaga
lausa mitu eelist. Esiteks, mandlipiim säilis kuumas kliimas
võrreldes neljajalgsete piimaga paremini ja kauem ning erinevalt loomade
lüpsmisest oli seda alati võimalik ise valmistada. Eelduseks oli
muidugi mandlite olemasolu. Võrreldes tavalise piimaga on mandlipiima
kasutamine kulinaarsetel eesmärkidel tunduvalt lihtsam. Pealegi on
mandlipiimal ka selliseid omadusi, mida tavalisel piimal pole, näiteks
pinnaläike andmine ja keeduse paksendamine. Mandlipiima maitse on
neljajalgsetelt saadud piimaga võrreldes magusam. Keskajal, kui suhkur
oli hinnaline luksus ning põhilise magustajana toimis vaid mesi, oli see
eripära igati tervitatav. Mandlipiima kui taimeriigi saadusesse suhtus
soosivalt ka kirik. Eriti oluline oli see paastuaegadel, millal kosutav ning
maitsev mandlipiim võimaldas lihtsal moel toidulauda mitmekesistada. Nii
toitainete sisalduselt kui ka energeetiliselt väärtuselt jättis
mandlipiim tavapiimad kaugele seljataha. Siit ka põhjendus, miks paljude
paikkondade rahvameditsiinis kasutatakse mitmesuguseid pähklipiimasid
kurnatud haigete kosutusdieetides. Ja lõpuks, rasvasest mandlipiimast
sai valmistada ka erilist hõrgutist – mandlivõid.
Keskajal kasutati mandlipiima lihatoitude (road lambast ja lindudest),
kastmete, jookide ja magustoitude valmistamisel. Keskaegsetest mandlipiimaga
toitudest saavutas suurima tuntuse eri koostisosadest koosnev blancmange
(tõlkes valge söök). Aga mandlipiim kõlbas ka
tavaliseks joogiks või kuulus eriliste segujookide koostisse. Nendest on
nüüdisajani oma tuntuse säilitanud Hispaanias Valencia
piirkonnas populaarne jook horchata. Selle joogipoolise üks versioon
sisaldab näiteks mandlipiima, vett ning apelsiniõitega
maitsestatud suhkrusiirupit. Mandlipiima saab edukalt kombineerida ka
alkohoolsete jookidega.
Mandliroogi kasutati vanasti ka ravimina.
Puhtjuhuslikult avastati, et piimas või odrakördis keedetud
peenestatud mandlid leevendasid kõhuvaevusi. Samm edasi oligi
mandlipiimast ja jahust tehtud segu kasutamine leebe arstimina
ülesöömisest tingitud hädade ravis. Et keskajal oli
liigsöömine jõukamates ringkondades üsna levinud ja
sellest johtuvad tervisehädad samuti, siis tarvitati mandlikörti
sageli hoopiski ravimi rollis.
Mida mandlipiim sisaldab?
Mandlipiima kandub edasi lõviosa mandlites peituvatest
väärtustest. Mida peenemaks on mandlid peenestatud ja mida
intensiivsemalt toimub mandlimassi segunemine vedelikuga, seda
väärtuslikuma koostisega mandlipiim saadakse. Tõsi, kogu
peenestatud kraam kurnatud mandlipiima ei jõua ja võrreldes
tavamandlite söömisega on kadusid kõikide
põhitoitainete tasandil. Kõige suurem erinevus mandlite ja
filtreeritud mandlipiima koostises avaldub kiudainete osas. Mandlites neid
leidub, mandlipiimas aga kohtab neid minimaalselt. Viimasel ajal on üha
rohkem levinud ka sellise mandlipiima valmistamine, mis jäetakse
üldse filtreerimata. Selline mandlipiim kujutab endast peenestatud
mandlimassi ja vee segu. Seismisel toimub sadenemine, kuid seda on lihtne
vältida lahuse loksutamisega enne tarvitamist. Et erineva tehnoloogia
alusel valmistatud mandlipiimad on eri koostisega, siis on kõige lihtsam
uurida seda, milliseid to
iteväärtusi mandlid ise endas peidavad. Mandlid sisaldavad olenevalt
kasvukohast, sordist ja bioloogilisest küpsusest 40–55% hinnalist
mandliõli, ligikaudu 15% süsivesikuid ja kuni 20% valke.
Ülejäänud osa langeb vee, kiudainete ja mineraalühendite
arvele. Mandliõli kiituseks peab rõhutama selle rohket
küllastumata rasvahapete sisaldust, kusjuures nende seas on ka inimesele
asendamatud rasvhapped. Lisaks eelnimetatud põhitoitainetele on
mandlites rikkalikult kaaliumi-, magneesiumi-, kaltsiumi- ja
fosforiühendeid. Vitamiinidest on mandlites
märkimisväärselt vitamiini E ja B-rühma vitamiine.
Toitude valmistamiseks toodetud mandlipiima maitsestamiseks kasutatakse
mett, suhkrut ja soola. Loomse piima asendajaks mõeldud
mandlipiima rikastatakse aga hoopis teistsuguste lisanditega. Tuntumad nendest
on probiootilised piimhappebakterid, mitmesugused mineraalid ja mikroelemendid,
idanditest pärinevad rasvhapped ning erinevad kiudained.
Välispidine toit ihule
Kosmeetikas hinnati algul
rohkem hoopis mandliõli ja seda eeskätt naha pehmendajana ja
puhastajana. Kortsudevastane mandliõliga kreem oli Euroopas
kasutusel juba XVII sajandil. Tõsi küll, naha noorust
säilitava kreemi retsept oli tänapäeva mõistes veidi
kummastav, see sisaldas mandliõli, searasva, spermatseeti, sibulamahla
ja lõhnastavat roosiõli. Mandlipiimaga on rikastatud eeskätt
väikelaste nahahooldusvahendid, samuti võib seda leida seepidest,
šampoonidest ja kreemidest.