Massipsühhoosivein Amarone

Veneto võimsast veinist Amaronest on ikka kõneldud kui meditatsiooniveinist. Viimase kümne aasta jooksul seitsmekordseks kasvanud Amarone-toodang viitab juba massi­psühhoosile, arvab Kalev Kesküla.

Amarone di Valpolicella – nii kutsutakse Veneto kirsimaitselise värske ja erksa veini Valpolicella raskekaalulist varianti. Selle saamiseks pannakse marjad 3 kuuks kuivama (seda on tehtud Verona kandis juba 2000 aastat). Kuivatatud (appassimento) marjadest saadi vanasti magusat veini, sest kui need jaanuaris käärima pandi, ei suutnud looduslik pärm külmades keldrites mõistagi kogu magusate marjade suhkrulaadungit alkoholiks muuta. Pealegi meeldis inimestele magus veini (Recioto) väga hästi. Et aga järjest kasvas nõudlus ka võimsa ja kibeda veini järele (amaro – kibe), võeti 1950ndail kasutusele head kultuurpärmid ning kontrollitava temperatuuriga käärimistankid ning nüüd polnud suhkrul enam pääsu. Algas Amarone kaubanduslik tootmine, kuigi esimesed näidised olid valmistatud juba 20. sajandi algul. Toidu juurde joodi mõistagi ikka normaalset veini – värsket ja happelist Valpolicellat, Amaronest sai vino da meditazione – meditatsioonivein. Kuivatamiseks valiti ainult parimad marjad.

Nii olid asjad Veneto (ja maailma) veinikultuuris paigas kuni 90ndate keskpaigani, aga siis juhtus midagi imelikku. Kui 1997 müüdi Amaronet veidi rohkem kui poolteist miljonit pudelit, siis 2007 aastakäigust tuleb müügile hinnanguliselt 10–12 miljonit pudelit. On toimunud Amarone plahvatus – tuhanded uued veinisõbrad tahavad mediteerida või ka oma veinilaksu kiiresti kätte saada. Tahame kõik juua nii nagu roomlane Cassiodorus, kes oma kirjas 5. sajandil kiidab kuivatatud marjadest tehtud veini.

Kust see vein kõik välja võeti? Eks ikka nii, et peaaegu kõik marjad pandi kuivama. Et nõudmine oli suur, ehitati massiliselt uusi kuivateid. 2007 aastaskäigust alates kehtib nõue, et kuivatamiseks tuleb valida viinamarju mitte rohkem kui 70 protsenti kogu saagist. Arvestades, et kuivamisel kaotab viinamari 40 protsenti oma kaalust, on saadava veini maksimaalne kogus 33,6 hl/ha, aga vanade Amarone-tegijate arvates on sedagi liiga palju. Võetakse kasutusele ka uusi maid väljaspool Amarone ­Classico tsooni ning kui pinnas lubjakivine ja vulkaaniline nagu näiteks Tenta Sant’Antonio veinidel – on tulemus õige võimas.

Veebruari algul kutsus Amarone tootjate konsortsium Veronasse kokku üle maailma paar tosinat veiniajakirjanikku, et maitsta hiljuti müügile tulnud Amarone 2005 aastakäiku ja julgustada mediteerijaid ostma oma lemmikveini ka kehvematel aegadel.

Pärast sissejuhatavat loengut istusid veinikirjanikud laua taha ja maitsesid pimedegustatsioonil ära 64 erinevat Amaronet. Meenutagem, et tänapäeval pole Amarone enam sugugi 14kraadine vaid enamasti 15–17kraadine vein. Riccardo Tedeschi, kelle veinid ka meil müüa, teadis rääkida, et tema sõber teeb isegi 18kraadilist Amaronet – ei tea küll, kuidas. Väsitav (vahepeal tuli söömas käia ja ohtrasti vett juua) maitsekogemus kinnitas tõika, et muutunud on ka Amarone maitse – vanaaegseid oksüdeerunud nüansiga veine oli mõni üksik, veinid olid tumedad ja täidlased, marjased, sageli magusa nüansiga. Uue maailma veiniideoloogia on siingi oma pitseri vajutanud.

Edasistel päevadel järgnesid reisid Valpolicella-maa keldritesse. Nägime suuri, aastkümnete vanuseid Balkani tammest vaate ning väikseid Prantsuse tammest bordoovaate.

Amarone Eestis

Tipptegijatest leidub Eestis Masi (saadaval vinoteekides ja isegi kauplustes), Tedeschi (Liviko veinipoodides) ja Allegrini (Baleni veinipoes) Amaronet. Masi Costasera on laialt saadaval, teised kallid ühe aia veinid parimates vinoteekides, need on eriti kontsentreeritud ja nüansseeritud maitsega. Tedeschi tippvein Capitel Monte Olmi on tulises kuivas stiilis, aga hästi pehme tekstuuriga. Maitses on valdav põldmari. Allegrinit pole ma väga ammu maitsnud.

Hea mulje jättis Cantina di Soave toodetud Rocca Sveva 2005 aastakäik – võimas, veidi nooruslikult ürdine, aga hea arengupotentsiaaliga. 2003 oli aga väga magus. Korralikku head taset esindab Pasqua. Righettil on hea hind. Cesari 2005 aastakäik maitseb magusalt ja ürdiselt, Tommasi veinist aimub vana stiili oksüdatsiooninüanssi.

Amarone marjad

40–80% Corvina, millest kuni 50% võib olla Corvinone ning 5–30% Rondinella.

Kuni 15% muid kohalikke marju: Molinara, Dindarella, Negrara, Rossignola, Oseleta.
Veini kasvatakse nii üldlevinud kombel Guyot’ moodi traadi külge köidetult kui kõrgetes pergola’tes, kust on marju tülikam korjata. Mõlemal sidumisviisil on oma fänniklubi.

“Pergola annab veinile parema aroomi, Guyot parema struktuuri,” usub Riccardo Tedeschi.

Corvinone, mida enamik veiniraamatuid veel ei tunne – seda lihtsalt ei eristatud Corvinast –, sobib rohkem küngastele ja mäenõlvadele ning annab veiniletugeva tanniini. Rondinella lisab veinile hapet ja mahlakust.