Kohvikusse ja restorani lasti sisse vaid administraatori poolt hoolikalt valitud seltskond ja hea õnne korral sai seal asuvast poest kaasa osta linna parimaid küpsetisi. Vanemate prouade seas selle loo tarbeks korraldatud küsitluse käigus kostab Viru hotelli kondiitriimpeeriumi juhtinud Kuno Plaani küpsetiste kohta vaid ülivõrdeid: “Viru küpsetised olid peajagu teistest üle”, “Marsruudis sõites oli tunda, kui kellelgi oli Viru stritsel kotis”, “Võisaiadel oli ehe või maitse” jne. Nostalgilised mälestused on alati positiivsed ja üleüldise defitsiidi taustal on heade asjadega kindlasti kergem silma paista kui tänapäeva valikuvõimaluste maailmas, kuid selles, et Kuno Plaani kujul on tegemist andeka kondiitriga, ei ole kahtlustki. Ligi sajapealist meeskonda 24 aastat juhtinud Kuno Plaani meelest seisnes Viru aegade edukus eri põhjustes: “Kuna olime Inturisti hotell, siis ei olnud meil toorainega mingeid probleeme. Vaatamata sellele ei jõudnud me kunagi nii palju küpsetada, kui osta taheti – sajad tordid, kringlid ja saiakesed päevas. Esmajärjekorras pidime täitma parteiladviku tellimused. Teisalt, olen tänulik oma kolleegidele, kellega koos pingutasime väga kõvasti, et pakkuda vaid parimat. Mõnda küpsist töötasime välja mitu kuud, enne kui maitsega rahule jäime. Mis seal salata, 12tunniseid kurnavaid tööpäevi motiveeris ka tol ajal väga hea palk.”


Klassika – Viru stritsel ja küpsis Olümpia


Kuno Plaani välja mõeldud kümnetest küpsistest ja tortidest sai omaette kaubamärk peagu kõigist. Kui meenutada siinkohal kuulsamaid küpsetisi, siis tuleks esile tuua küpsised Olümpia, Vigri, Marta, Viru, šokolaadi kihiline, tortidest sidruni-, kohupiima-, trühvli-, puuvilja-, sefiiri- ja mokatort ning loomulikult Viru stritsel ja kringel. Et viimaseid osta, oldi nõus järjekorda tulema lausa kell 5 hommikul. Küsin Kunolt, et mis oli nende küpsetiste fenomen, mille pärast inimesed olid nõus keset ööd järjekorda tulema, ja miks üldse kahel eri pagaril tulevad samadest ainetest täiesti erinevad tulemused: “See, kes oskab, see ongi meister. Saia õnnestumisel on mitu tähtsat tegurit, millest peab kinni hoidma, sest kui ühte neist eirata, siis juba ei tule hea sai. Saial peab taigen olema õiges temperatuuris ja seda tuleb õigesti vormida, et õhuline jääks. Sai peab õige temperatuuriga ahjus parajalt kerkima. Näiteks kui panna saiataigna sisse liialt rosinaid, siis tainas ei “jaksa” kerkida.” Kui suurpoodides pannakse saiadesse kunstlikku kergitusainet, siis seda Kuno ei poolda, öeldes, et kaunilt kerkinud saiade hind tuleb tegelikult maitse arvelt: “Kui ta ei ole naturaalne, siis kaotab pool oma maitsest.” Tänapäeva lahjade jogurtitortide ja kunstmassi täis olevate kookide maailmas hindab Kuno Plaan endiselt ehedaid ja puhtaid maitseid ning ei kasuta oma toodetes säilitusaineid.


Tähtpäevad kodus ja tööl


Naljakal kombel ei ole Kuno kodus kunagi küpsetanud ning kodused koogid teeb hoopis tema abikaasa. Sõpradele-sugulastele külla minnes võetakse aga alati kaasa Kuno Plaani tehtud tort – aastatega on täpselt selgeks saanud, kellele mis tort tuleb viia. Kuno viskab nalja selle üle, et ilmselt teda sellepärast sünnipäevadele kutsutaksegi ja ilma tordita vist sisse ei lastaks.


Oma kindlaks lemmikuks peab Kuno Olümpia küpsiseid, mida hea meelega magustoiduks sööb.Pr aegu endanimelist kondiitritöökoda juhtiv Kuno ütleb, et kõige kiiremad ajad tööl on siis, kui läheneb vana-aastaõhtu või emadepäev, viimasel ajal ka sõbrapäev. “Sõbrapäeval ostetakse viimastel aastatel väga palju torte. Kui sõber ikka torti tahab, siis teed talle.” Emadepäev on pagarite jaoks aasta tähtsaim päev ja selleks valmistumine algab juba mitu nädalat varem.


Kes aga soovib emale koogi ise meisterdada, nende jaoks pakub Kuno välja tordiretsepti, mida on vaatamata tema suurejoonelisele välimusele kerge teha. Kuno tordil on kõik komponendid ise tehtud, kuid ka valmisostetud biskviidist, beseedest ja šokolaadikaunistustest saab efektse emadepäevaüllatuse.
Sisearhitekt Pille Lausmäe: Minu isa Väino Tamm ja tema kolleeg Vello Asi tegid omal ajal kogu Viru hotelli sisekujunduse, kaasa arvatud kohvik ja kulinaaria. Minu mälupildis oli kohvik väga city’lik, avatud suurte akendega lõunasse (valgusküllane), vaatega sädelevale basseinile ja pargile. Kohvikus olid pehmed punased nahkdiivanid ja tumedad lauad. Viru kulinaaria oli üle linna kuulus ja mäletan, et ka paljud soomlased armastasid sealt küpsetisi kaasa osta. Eriti kuulus oli Viru kohupiimatort!

Kondiitritooted olid väga maitsvad ja alati värsked (läbimüük oli suur ja kiire).

Viru varietee solist Ülle Ulla:
Viru kohvik ja restoran olid suurepärased kohad – köögikultuur oli väga hea ja kelnerid paistsid silma viisakuse ja väljaõpetatusega. Kuna töötasin samas majas, siis ei pidanud ma Kuno Plaani küpsetiste saamiseks järjekorras seisma. Kui Kuno Plaani kabineti uksele koputasin, siis ta juba ise haaras pliiatsi ja kirjutas tellimislehele: kohupiimatort. Üldse olid Viru tooted alati meie Nõmme kodu laual, sest paremaid polnud kuskil. Ka stritsel oli väga hea ja Olümpia küpsised, mida mul oli kodus alati paar karpi varuks.