Metsmaasikad näitavad suveaega
Inimesed on metsmaasika vilju nautinud juba kümneid aastatuhandeid. Kaunid punased ja aromaatsed viljad köitsid ammu meie esivanemate tähelepanu ja neid pruugiti eeskätt organismi magusavajaduse rahuldamiseks. Antiikajal ülistati metsmaasikate ilu, aroomi ja raviomadusi. Keskajal kasvatati metsmaasikaid lossi- ja kloostriaedades nii ilu- kui ravimtaimena. Loomulikult söödi ka küpsenud vilju. Mineviku peolaudadel oli metsmaasikas hinnatud delikatess, mida pakuti koos teiste magustoitudega. Üle-eelmisel sajandil olid magusad maasikmarjad Eestiski noortele karjustele looduslikuks magustoiduks. Kasetohust valmistatud torbikusse kogutud marjadest tegi taluperenaine vahel erilist maiust. Tervetele või puruks surutud (vanemas kõnepruugis limatud) metsmaasikatele kallati peale külma piima ja lisati täienduseks veel mettki. Hiljem vahetas suhkur mee välja. Moosina hakati metsmaasikaid talletama läinud sajandi algupoolel.
Punakaunitari sisemine väärtus
Metsmaasikas on meil väga tavaline taim, mis kasvab nii metsas kui ka põlluäärtel, eriti rohkesti võib teda leida aga raiesmikelt. Aedmaasikaga võrreldes on metsasugulase annid tugevama maitse ja lõhnaga, erinevusi on ka biokeemilises koostises. Vaatamata viljade suhtelisele väiksusele (0,3-0,4 g), on metsmaasika andides rohkesti ka mitmesuguseid bioaktiivseid aineid. See põhjendab, miks metsmaasikas kuulub ravimtaimede hulka. Rahvapäraselt tuntud maasikamari on tegelikult lihakas koguvili, mille pinnal asetsevad väikesed seemnised, mida rahvasuus lihtsalt seemneteks kutsutakse. Metsmaasikate biokeemiline koostis sõltub mitmetest asjaoludest, ilmastikust, kasvukohast, valmimisperioodi pikkusest, viljade küpsusastmest ja muustki. Eks iga maiustaja teab, et päikeseküllasel lagendikul küpsenud viljad on magusamad võrreldes metsavarjus puna põske saanutega. Eestis kasvavate metsmaasikate suhkrusisaldus jääb vahemikku 4-8 protsenti. Küpsemisel kasvab viljades suhkrute osakaal, kuid väheneb hapete sisaldus. Võrreldes aedmaasikatega on metsiku suguvenna viljades rohkem orgaanilisi happeid, pektiin-, mineraal-, aroom-, park- ning värvaineid. Valke on loo nimitegelase andides vähe, kõigest protsendi piirides. Veelgi kasinamalt on metsmaasikatesse jagunud rasvu ja needki on põhiosas koondunud seemnistesse. Tunduvalt tähtsamad tegelased metsas kasvavate maasikate maitse kujundamises on orgaanilised happed, mida marjades leidub kuni 2 protsenti. Nendest on meie loo peategelases kõige rohkem sidrunhapet, vähemal määral ka õun-, viin- ja isegi salitsüülhapet. Viimasest lähtub ka metsmaasika tee higistamist soodustav toime, sest salitsüülhappel on aspiriiniga analoogne mõju.
Kuidas saaki talletada?
Esimesed küpsed metsmaasikad rändavad leidja suhu, sama saatus ootab ka järgmisi. Lihtsaim viis metsmaasikate kiirkogumiseks ja -transpordiks, mida küllap iga korjaja on kasutanud, on marjade lükkimine kõrrele. Eriti rikkaliku leiukoha avastamisel liigatab paljudes ürgne korilasinstinkt ja algab usin, kuid vaevaline maasikakorje. Korjamist aeglustab nii marjade väiksus, nende hajusus kui ka rohukõrte takistav mõju. Siit selgub, miks paljude teiste metsamarjadega võrreldes metsmaasikate hind hoopis kõrgemaid sihte rihib. Et metsmaasikas on hinnatav lauamari, siis kõige säästvam säilitusviis on saagi sügavkülmutamine. Üks meil vähepruugitav võimalus on ka metsmaasikate kuivatamine, kuid seda eelistavad pigem marjatee valmistajad. Viljadest saab teha keedist, toormoosi ja siirupit. Need rikkaliku suhkrusisaldusega hoidised varjutavad seemnistest tuleva mõrkja maitse. Lähtuvalt marjade vähesusest ja suurest korjevaevast on metsmaasikamoos läbi aegade olnud koduhoidistajate riiulite ehe, mida pruugiti vaid erilistel puhkudel. Nüüdisajal kasutab tööstuslik tootmine naturaalset metsmaasikalisandit nii jogurtites, hapupiimajookides kui ka kohupiimakreemides. Meeldiv maitse, isuäratav lõhn ja kena tootevärvus on tagatud. Metsmaasika aroom- ja maitseainete tundmaõppimine ja tehislik valmistamine võimaldab nende põhiomaduste matkimist nii toidutoodetes kui ka kosmeetikumides.
