Üldiselt kättesaadav klassikalisel meetodil valmistatud vahuvein on Hispaania cava. Cava (95 protsenti pärineb Katalooniast) valmib samuti nagu šampanja, s.t teine käärimine toimub pudelis, aga hind on hoopis sõbralikum. 70kroonine Cristalino on seega meetodi poolest õilis jook, kuigi šampanjanõtkust sealt muidugi ei leia. Codorníu on cava-majadest kõige vanem ja ehk ka kõige nimekam.


Itaalia vahuveinid, Astid ja Proseccod valmistatakse üldiselt lihtsamal meetodil, teine käärimine toimub tankis. Nende ostmisel tuleb kindlasti jälgida, kas tahate kuiva või magusat. Asti, ükskõik mis tootja valmistatud, on kindlasti ülimagus muskaatvein. Niisiis on Martini Asti hästi magus, Martini Brut aga täitsa kuiv. Proseccod (valmistatud enamasti Venetos) pole tavaliselt nii kuivad kui Brut-cava’d. Kui pudelil on külanimed Valdobbiadene ja Conegliano, on need hoopis paremad kui tavalised Proseccod.


Sakslased on suur sektirahvas ja selle maa tuntuim mark on Henkell Trocken. “Trocken” on saksa keeles “kuiv”, aga jook ise on sihuke keskmine, pole just magus, aga brut-veinidest ikka hoopis suhkruküllasem.


Järjest paremaid vahuveine on hakanud tegema ka Uus Maailm. Jacob’s Creeki klassikalistest marjadest klassikalisel meetodil tehtud jook on minu meelest õige hea, kindel valik.


Maasikatega Fresita on aga värske maitseküllane moekarje. Tarapaca puhul laseb sõna Champenois ka head klassikalist meetodit aimata. Euroopa Liidus tohime šampanjameetodist rääkida ainult seoses šampanjaga, aga Tšiilis võib seda sõna siis veel pruukida.


Kui lähete poodi vahutavat valima, ärge unustage, et suurepäraseid klassikalisel meetodil vahuveine, cremant’e leiab ka nii Alsace’ist kui Burgundiast. Originaalsemate maitsete otsijad võiksid täitsa valida Odessa Saperavist valmistatud punase Bruti.


Kihisevate jookide maailm on lai ja selle meeleolu ülev.