Moon, mereäärne õis
Kohvik Moon on küll Ilmarise kvartali kaissu hoolega ära peidetud, kuid saladus pole ta enam ammu. Vastupidi, see on üks väheseid kohti pealinnas, kuhu nädalalõpuks (ja ma kahtlustan, et ka tööpäeva õhtuks) tuleb laud pikalt ette broneerida.
Pole ka ime. Moon on lihtne, elegantne ja mitmekihiline nagu ta nimigi. Sõnal “moon” on eesti keeleski kaks tähendust, ingliskeelsena tõuseb see aga lausa taevastele sfääridesse. Mis jällegi on igati kohane, sest Mooni loojaks ja peakokaks on Eesti restoranitaeva täht Roman Zaštšerinski koos sommeljeest abikaasa Jana Zaštšerinski ja Tšaikovski peakoka Igor Andrejeviga. Niisiis all-stars koosseis.
Laupäeval kell 12, kui Mooni uksed on just avatud, saab korraks ka tühjadele tubadele pilgu heita, kuid mitte kauaks. Leti taga seisev daam suunab mu koos kaaslasega rangel toonil kahesesse lauda, sest “laupäeval käib meil palju peresid”. Selline kamandamine on küll ootamatu, aga tõsi mis tõsi – juba esimese veerandtunni jooksul täituvad pooled lauad ning seltskonnad on tõepoolest üsna suured. Õnneks jääb see ka ainsaks ebameeldivaks hetkeks Moonis.
Mooni siseilme on helge, lihtne ja väärikas. Ei midagi üleliigset: isutekitavalt kreemjat tooni seinad kenade moonimotiividega, tumepruun lilleornamentidega pehme mööbel ja heledad lihtsad lauad. Välisukse kohal logo, mis on üks pealinna kohvikute kaunimaid.
Menüü, mis kuuldavasti vastavalt hooajale pidevalt muutub, rõõmustab silma mõõdukate hindadega, eriti arvestades pakutava suurepärast kvaliteeti. Loodetavasti saab Moonist kevadekuulutaja uut tüüpi – suhteliselt madala rendihinna ja kohalikku toorainet kasutavate toidukohtade tekkel.
Mooni menüü selgrooks on perekonnatraditsioonidele toetuv vene köök, millel on hulk puutepunkte ka eesti köögi tavadega. Lisaks hakkavad silma Roman Zaštšerinski lemmikud, nagu orsotto (sel korral peedi-orsotto kitsejuustuga).
Kui saabute kohviku avamise ajaks, on teil tõenäoliselt võimalus mekkida ahjukuumi väikesi ümaraid pirukaid, mis on üks Mooni firmamärke. Sel korral sai maitsta kartuli-sibula-basiilikupirukat (20 krooni), mis maitses tõepoolest imeliselt.
Boeuf à la tartar terava adžikakastmega (95) on väga rikkaliku ja vürtsika maitsega, millele kapparid tänuväärt vürtsikust lisavad. Jääb vaid kahetseda, et pitsikese viina jaoks on aeg liiga varane.
Kergematest eelroogadest jätab suurepärase mulje roheline salat suitsukala, värske kurgi ja vutimunadega (80). Täiuslik kevadine roog, milles poolvedelate vutimunade ja suitsukala maitse nõtkelt põimuvad.
Käsitsi tehtud siberi pelmeenid seenepuljongis (105) on vene köögi klassika – tugeva maitsega selge leem ja rohke lihaga pelmeenid. Portsjon on parasjagu nii suur, et jätkub jaksu ka põhiroa maitsmiseks. Selleks on pardifilee mee- ja sidrunikastmes (145), garneeringuks ahjus küpsetatud köögiviljad. Suurepärane kuldkollane taldrikutäis, ühtaegu tervislik ja väga maitsev. Kuldpruunid pardipalad on mahlakad ja krõbedad.
Magustoitudest olen siinse crème brûlée (50) kohta juba varem kiitust kuulnud ning see on igati teenitud. Topsitäis on väga kreemjas ja hästi õnnestunud õhukese krõbeda koorikuga. Minu lemmikuks kujuneb aga hoopis napooleonikook pohlamoosiga (50). Just see on tõeliselt keiserlik maiustus.
