Mouton Cadet ja vägevamad Rothschildid

Kalev Kesküla tutvus Mouton Cadet’ uue maitse ja teiste Baron Philippe de Rothschildi värskete veinisepitsustega.

Mouton Cadet, loodud 1930, maailma tuntuim ja müüdavaim bordoovein, oli ka meil üks esimesi Prantsuse veinistandardi loojaid. Oli 90ndail niivõrd kindel ja väärikas kaup, et pakuti mitme esindusrestorani majaveinina. Mouton Cadet hiilgas hea kvaliteedi ja tüüpilist Bordeaux’ karakterit väljendava maitsega. Aga et üldapellatsiooniga bordoo ju mingi suur vein pole, läksid pargine punane ja vürtsikas-happeline valge pikapeale tüütuks – nii maailmale kui Eestile.

Nii jõukas ja atraktiivne firma nagu Mouton Rothschildi mõisnike oma eesotsas legendaarse parun Philippe’i tütre Philippine’iga ei saanud seda muidugi lubada ja viimasel kümnendivahetusel disainiti kogu maailma klientide abiga maitse moekaks – veinid muutusid täidlasemaks ja mahlakamaks, hape keerati maha ja sumedust anti juurde. Mäletan, et tervitasin uuendust ettevaatlikult – lahedam juua küll, aga traditsioonilisest bordoolikkusest oleks justkui miskit kaotsi läinud.

Mõne nädala eest käisin Bordeaux’s ja üllatusin jällegi. Mouton Cadet on nüüd suvevein!

Iseäranis valge – õhuke, marjane, happeline, kerge, justkui mõni Friuli Sauvignon. Et olen liikunud (tuleb tunnistada, et koos kogu maailma maitsetrendiga) järjest värskema ja happelisema valge veini armastamise poole, siis mulle meeldib. Punane Cadet on aga väga väärika bordoo aroomiga, on marjasust, seedrit ja tubakat, maitse on õhuke, kerge ja värske, kompromissitult kuiv. Sihukest vanamoodsat asja nagu tammevaat ei pruugita. Ühesõnaga – Rothschildi disainimeistrid on veini jällegi üle käinud.

Väidetavasti pole maitsemuutuste aluseks siiski ainult mood, vaid ka marjade kasvukohad, terroir – punane Cadet-vein tuleb eeskätt Côtes de Blayest ja Côtes de Bourgist, aga ka Côtes de Castillonist, kus liivakivi-savi pinnas kasvatab õhukest mineraalset, erksat Merlot’d. 80 protsenti Mouton Cadet’ sisse minevast veinist pärineb kasvatajatelt, kellega on kindlad lepingud, ning Moutoni veinimeistrid otsustavad koos maaomanikuga, millal korjata ja kui pikalt kääritada. “Algveinid” segatakse Cadet’ks ultramoodsas veinitööstuses Saint-Laurent Medocis, mitte kaugel Mouton-Rothschildist. Astusime Côtes de Castilloni kasvataja monsieur Masi (mõis Les Faures) poolt läbi ja maitsesime otse säilitustankist tulevat mineraalset mõrkjat Merlot’d.

Vein oli selge, lihtne ja aus, ilma mingi kavaluseta, just sama ehe nagu viinamarjakasvataja perekondki. Aprillikuine Bordeaux on – kui Saint-Émilion maha arvata – veel täitsa turistivaba, veini ja veinikasvataja maalähedane kodu. Vanad liivakivist majad tunnevad ennast alles tärkavate viinapuulehtede vahel veel üsna kõledalt.

Cadet on tore küll, aga Château Mouton-Rothschild on mõistagi parem. Õigupoolest on mõisas turistidele pakutav ülemöödunud aasta vein ikka noorusest räme, aga 1990 aastakäik oli imeline – täiesti küps, tubakane ja animaalne. Natuke üllatavgi, et 1990 aastakäik juba täitsa tipus oli, keldris seda enam hoida eriti ei kannata. Juustu juurde –Bordeaux’s pannakse parim vein ikka juustu kõrvale – oli see vein muidugi raiskamine, aga õrna tallekarreega lihtsalt imepärane.

Parun Pilippe de Rothschild (1902–88) oli mitmekülgne suurmees, lisaks 20aastaselt oma juhtimisele võetud Mouton-Rothschildi tippu viimisele ja firma üleilmseks laiendamisele oli ta ka luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja autovõidusõitja. Tema näitlejaks õppinud ja eluaeg Comédie Fr ançaise’is mänginud tütrel tuli kuldses keskeas mitme miljardi kroonise käibega korporatsiooni juhtimine üle võtta ning ta on saanud sellega suurepäraselt hakkama, muutes oma veini ka turismi- ja meelelahutustööstuse osaks – näiteks Cannesi filmifestivali ametliku veinina. (Kadri Kõusaar kurtis küll, et paruness pidas teda Cannesis lätlaseks ka pärast mitmekordset small-talk’i Eesti elust.) Ning tema pojad, kelle isa on näitleja ja lavastaja Jacques Sereys, paistavad kah äritegemisega hästi toime tulevat. Noorem poeg Julien, hariduselt kunstiajaloolane(!), kuulub korporatsiooni juhatusse, vanem on olnud mitme suurfirma tegevjuht. Mõni maatükk sünnitab imelist veini, mõned geenid jälle raha – isegi siis, kui neid kultiveerida kaunite kunstidega.

Baron Philippe de Rothschildi Bordeaux’ veinid ja maitsed?Bordeaux’ veinid

Mouton-Rothschild – 1. Cru veinidest kõige massiivsem, rikkalik ja parkainene, naudi 10–20 aasta vanuselt.

Le Petit Mouton – mõisa teine vein, esimest korda nüüd ka Eestis. Pakub mõistlikumat hinna ja kvaliteedi suhet.

Château d’Armailhac – firmale kuuluv 5. cru mõis Pauillacis; sisaldab väga rohkelt uut tamme. Esimene mulje, et see on ameeriklastele. Pärast dekanteerimist astuvad siiski Bordeaux’ kvaliteedid esile. Feminiinne Pauillac.

Château Clerc Milon – veel üks Rothschildidele kuuluv 5. cru mõis Pauillacis. Eelmise vastand, suur, täidlane, tihe, tanniinine. Traditsiooniline maskuliinne Pauillac.

Mouton Cadet – punane eeskätt Merlot’st, valge eeskätt Sauvignonist. Happelised, värsked, marjased, hiljuti loodi ka kerge rosé, mereannivein.

Mouton Cadet Réserve – valge Gravesi apellatsiooniga on pea sama kerge kui tava-Cadet, ikka ilma malolaktilise fermentatsioonita, maitselt veidi pikem. Punast Réserve’i tehakse mitmest piirkonnast, Saint-Émilion on noor, mahlane, täis punaseid marju, tammelaagerduseta.

Paruni-veinid – piirkonnaveinide tippsari, mis kannavad Mouton-Rothschildi omanike esiisade ja -emade nimesid. Baron Nathaniel Pauillac on suur, sume ja mõnus.