Nädala retsept: Metsmaasika soovidega kissell

Maru tegi enne suvist turutiiru peatuse metsaserval ning korjas punetavaid mets­maasikaid ja sõi neid ammuse klassiku, piimakisselliga. Taevalik kooslus!

Ühes pärnaõiemagusa õhuga linnas on turg, kus elu keeb suvel kui mesilastarus. Peale eesti keele korjab kõrv kiirelt üles soomekeelset vadinat, kohtab ka läti, leedu ning rootsi keeles noolijad. Kohalikud teavad öelda, et kauplejad jõuavad turule ikka uneajal. Nii tublisti enne kuut – laovad kauba letile ja siis arutavad maailma asju. See olevat siis nende aeg. Hiljem pole selleks mahti, sest oma peenra kaunis kraam vajab müümist.

Väljas lettidel on peamiselt eestimaine kaup mõne üksiku eksinud välismaise esinejaga. Silm libisebki eksimatult üle murelite ning teiste läikivate viljade, mis napp kuu aega tagasi tundusid tõelise kingitusena. Nüüd on oma maa viljade aeg – päriselt ja jõuliselt ning lõppu ei paista enne, kui viimane saak põllumaalt korjatud. Silmitsemegi nüüd kõike head!

Mõnel letil kohtab maasikaid hoolikalt lausa sortide järgi laotult. Neile, kellel oma lemmik ja keerulise nime taga ka kindel maitse olemas, on nii väga lihtne otsust teha. Erkoranžid porgandid, õrnaihulised kartulid, noored sibulad ja kanged, uhked küüslaugud. Üksikutel lettidel leiab ka tikreid, ent ilmselt mitte päris suussulavas söömisvalmiduses, ehkki mannavahu ja kisselli saab vihmaseks õhtuks küll.

Loomulikult on lettidel suurtes purkides ka erineva päeva soolasusega kurgid ning kimpu valmis seotud tarvilik roheline, et linnainimene kodus ise samamoodi teha saaks, kui tujukas ilm turule ei lase. Muud nippi ju polegi, kui et parasjagu mustsõstra- ja mädarõika lehti, paar oksa õitsevat iisopit, tillitõlvikuid ja varsi, vorstirohtu, noori küüslauguküüsi ja peale soolvett.

Mulle isiklikult meeldib, kui lopsakas punt aed-leeskputke saab samuti kurkidele lisatud. Pool päeva või ootamist homseni ning käsi õngitseb purgist hammustamiseks just õige suurusega kurgi.

Sel aastal haruldast metsakaupa, mustikaid, müüvad vaid vähesed ning kogused on silma järgi paigutatavad mõnda pooleliitrisesse purki. Teades, kui raske on sel aastal ühtki peotäit kokku saada, mõistan hästi numbreid, mis sildil kirjas. Murakad on küll veel veidi toored, ent isutavad mesise lõhnaga ning sunnivad end imetlema. Peab kummikud autosse tõstma ning kui vihm vahet peab, siis otsima minema! Pisikestesse topsidesse on aga mõõdetud metsahõbe punetavate metsmaasikate näol ning kullana mõjuvad kukeseened – juuli on tõeliselt maitsev nii metsas kui aias!

Metsmaasikaid pole ma kunagi raatsinud turult osta ning olen alati ise korjanud – osa metsmaasikate rõõmust on ju see lõhn, mida korjates, selg päikese poole, tunned. Lisaks võimalus neid kohe kõrre otsa lükkida ja kallimale kinkida. Ostetud marjadel sellist võlu miskipärast pole. Ent alati ei leia seda va kannatust nii palju, et maasikaid toormoosi jagu noppida ning pehmeid saiaviile katta. Siis piisab, kui valmistada vanillitäpiline piimakissell ning selle peale puistata just nii palju marju, kui on, ning siis nautida.

Piimakissell metsmaasikatega

• 0,5 l piima
• 1 vanillikupar
• 2 spl suhkrut
• 1 spl maisitärklist
• parasjagu metsmaasikaid

Pane piim potti ning kuumuta madalal tulel koos pikuti pooleks lõigatud vanillikupraga.

Kuumuta, kuni piim lõhnab ausalt vanilliselt ja püüa kupar välja. Lisa suhkur, sega ning lahusta maisitärklis detsiliitri külma piimaga. Vala tärklis potti ning sega vispliga, kuni piimast saab kissell. Lase kraanikaussi „nabani“ külma vett ning jahuta potitäis. Tõsta kulbiga supitaldrikutesse ning puista peale metsmaasikad. Sule silmad ning soovi midagi – just nii hea on metsmaasika maitse. Justkui soovid võiksidki täide minna.