Naudingutevabrik Daugaval
Juhtub, et Armand satub välismaale. Välismaa pealinn juhtub olema Riia. Riias juhtub päikest olema harjumatult palju. Nii palju, et vanalinna kitsastest tänavatest mõnusam on jalutada üle Vanšu tilts'i ehk pika rippsilla üle Daugava Ķīpsala saarele.
Tallinna kesklinnas oleks sellist suurt ja poolmetsikut saart väga raske ette kujutada. Riias on see õigupoolest veelgi keerulisem, sest siin on metropoli hõngu Tallinnast tunduvalt enam. Kuuldavasti ongi riialastel Ķīpsalaga grandioossed plaanid, kuid praegu võib mööda jõekallast palistavat tolmunud munakivitänavat kõndides nautida vaatepilti kõrvuti seisvatest uhketest jahisadamaga varustatud villadest kõrvuti länguvajunud ja sammaldunud hurtsikutega.
Seesama saar väärib märkimist ka eesti kultuuriloos: kaheksakümnendate lõpul toimus siin ridamisi moodsa eesti tarbekunsti näitusi, mis tollase läti kunsti taustal tekitasid sensatsiooni. Toonastel avabankettidel pakuti defitsiitset Rīgas balsams'it, läti leiba ja sõira ning see tundus eestlasele eksootilise läti köögina.
Ķīpsala kallast palistava Balasta Dambise räsitud välimusega munakivisillutis meenutab kangesti Supilinna kaldapealset Tartus ning katab Daugava serva üsna pikalt, enne kui käänaku taga ilmub nähtavale sihtpunkt - kunagise kipsivabriku hoonekompleks. Vanas vabrikus on praegu Läti metropoli kõige peenemad ja moodsamad korterid, peauksest pääseb aga restorani Fabrika, mida Riia reisijuht nimetab "populaarseks kohaliku intelligentsi hulgas".
Fabrika on tõesti ambitsioonikas, kuid liigse välise särata. Üsna kitsuke mustvalgetes toonides siseruum ei mõju suvisel ajal nii kutsuvalt kui jõelainetel loksuv klaasseintega väliterrass, mida õilistab vana rohtukasvanud muul ja miljonilatine vaade üle Daugava.
Fabrika roogadevalik on vapustavalt suur - nii kopsakat menüüd ühestki teisest söögikohast ei meenugi. Ainuüksi suppe on nimekirjas kuusteist! Sealjuures pole hoopiski tegu ühe ja sama roa eri variatsioonidega, vaid täiesti erinevate kokakunsti avaldusvormidega. Siinse köögi juured paistavad olema Läti mullas, kuid latv sirutub julgelt Vahemere ja Aasia toidutavade poole. Igatahes kohtab menüüs ohtralt viiteid kohalikule toorainele, olgu selleks lätimaine kitsejuust või suvised sõstramarjad. Lisaks sellele, et menüü annab mahult tubli romaani mõõdu välja, on iga toit varustatud ka kolmes keeles tutvustava tekstiga.
Eelroogade nimistust jääb pilk kõigepealt pidama kitsejuustu-tomati-basiilikusalatil (6.65 latti ehk umbes 150 krooni). Juust on kohalikku päritolu, kreemjas ja värske ning basiiliku ja kirsstomatite kõrval annavad maitsele lisa ka seedriseemned - vaimustav Vahe- ja Läänemere maitsete kooslus.
Tuunikala-carpaccio parmesaniga (~190 krooni) koosneb imeõrnadest tuuniviiludest koos paberõhukeste parmesanilaastudega, mida täiendavad kopsakad kapparid ja laimiviilud. Kaunistuseks lisatud punase sõstra kobar annab mustale taldrikule laotatud roale sära, mida on tunda ka maitses - veel üks tõend sellest, et hästi tehtud carpaccio'st paremat eelrooga on raske välja mõelda.
Kuueteist supi seast teevad oma etteaste kaks: tomati kreemsupp röstsaia ja parmesaniga (~90 kr) ja selge lõhesupp kapparite ja oliividega (~130 kr). Tomatisupp on leebelt hapukas ja pehme nagu südasuvised pilved jõe kohal. Basiilikuleht erepunasel taldrikutäiel leevendab tomatimaitset veelgi. Lõhesupp on selge ja lihtne, aga väga rikkalik roog, kus läbisegi keskmise räime suurused lõhepalad, lillkapsaõisikud, rooskapsad ja veel palju muud tervislikku. Maitseb hoolimata lihtsusest luksuslikult - isegi soolane hind ei suuda isu rikkuda.
Pearoogade valik on pöörane, kuid seesama kehtib ka uhkemate toitude hindade kohta. Igatahes on Fabrikas väga muljetavaldav kalavalik - tilaapiast mõõkkalani ja võikalast kammeljani - ning ka muude roogade kirjeldused ajavad suu vett jooksma. Kutse lauale saab teos nimega zaļumos grilēts jūras asaris (jūrasvilks) ar ceptu sojas putu papīru (~255 kr) ehk grillitud meriahven praetud sojavahupaberis. Ahven lebab vaagnal täies tükis ning selle nahk on hõrgult maitsestatud ja krõbedaks grillitud. Mereeluka sisemuses peidavad end aga küpsed ja mahlakad küüslauguküüned otsekui Joonad valaskala kõhus. Nagu teistelgi roogadel, on garneering lihtne ja napp, aga tulemus väga maitsev. Õrn helebeež sojavahupaber meenutab pisut õhukest krõbedat India läätseleiba.
Ootamatu vihmavaling ujuval väliterrassil istujaid ei sega, küll aga takistab see kelnerit üle rippsilla kohale jõudmast. Nii juhtubki, et karamelliõunte ja mustikakastmega pardirind (~230 kr) jõuab lauale just siis, kui terrassiäärsest muulist ujub mööda vettinud emapart, veepiisad noka otsast tilkumas. Taldrikul serveeritud lind on pehme ja lopsaka mekiga ning mustikakaste annab maitsele veelgi volüümi juurde.
Magustoidu jaoks pole kõhus enam kuigi palju ruumi, kuid kolmest maiuspalast koosnev krēmu trio (~105 kr) on piisavalt pisike, et suurema vaevata söömaajale punkt panna. Avaral vaagnal on sõrmkübarasuurune valge šokolaadi ja värskete marjadega täidetud pähklikorv, pooliku munakoore mõõtu topsike crème brûlée'ga ja kabenuppu meenutav rohelise tee panna cotta. Neist kolmest on erksaima maitsega pähklikorvike, rohelise tee mekki panna cotta's kahjuks eriti tunda pole, kuid ka crème brûlée pole paha.
Pikapeale saab selgeks ka see, miks Fabrika nii popp on: teist nii rahulikku ja idüllilist paika pole Baltikumi suurlinnas lihtne leida. Mis sellest, et rikkaliku eine järel saabuva arvega silmitsi seismiseks on vaja karastunud psüühikat.
