Nimi ei riku seent
Sõna mürkel on eesti keelde tulnud arvatavasti saksakeelsest nimetusest Morchel. Kui paljudel seeneliikidel on mitmeid eestikeelseid vasteid, siis mürklid rahvapäraste nimetustega ei hiilga. Saartel on neid kutsutud sõnaga rüklid, Põhja-Eestis piirkonniti vahel ka nimetusega tupsud. Nagu paljud teisedki kevadseened, nii on ka mürklid suhteliselt vähetuntud. Eks põhjuseid ole mitmeid. Eestlaste seenekorjeteadlikkust saab mõõta ligikaudu pooleteise sajandiga, kusjuures rohkem pandi seente korjamisele ja söömisele rõhku just Ida-Eestis. Põhilised mürklite kasvualad jäävad aga lubjarikkale pinnasele nii Põhja- kui Lääne-Eestis. Peamiseks seenekorjeajaks oli sügis, sest siis leidus metsades palju seeneliike, kohati kasvas neid lausa massiliselt. Kevadseened esinevad märksa väiksema sagedusega ning kuival kevadel võivad nad sootuks ilmumata jääda. Vähest huvi mürklite vastu peegeldab ka tõik, et läinud sajandi kolmekümnendate aastate Tallinna ja Tartu seeneturgude ülevaadetes pole mürkleid mainitud. Alles viimastel aastakümnetel on hakatud meilgi neid väärtuslikke seeni tõeliselt hindama. Maailmaturul maksavad mürklid kallist hinda, jäädes seeneriigi esindajatest alla vaid trühvlitele. Kõrge hind, suur nõudlus, mürklite suhteliselt väike saagikus ning lühike kasvuaeg on pannud inimesed mõtlema nende seente kunstliku kasvatamise peale. Mingit edu on selles vallas saavutatud, kuid senini tuleb mürklite põhisaak siiski loodusest.
Eestis kasvab mitmeid liike
Seenteriigi asukatena kuuluvad mürklid kottseente hõimkonda, liudikulaadsete seltsi, mürkliliste sugukonda. Nimetus kottseened tähendab seda, et eosed valmivad neil rakusiseselt spetsiaalsetes eoskottides. Eestist on leitud nelja liiki mürkleid. Kolm liiki neist on üsna tavalised ja nende hulka kuuluvad ümar-, kuhik- ja hiidmürkel. Seevastu neljas liik - kellukmürkel - on üliharuldane ja teda korjata ei tohi. Õigupoolest vist eriti ei saagi, sest Eestist on teada vaid üksikleiud. Mürklid eelistavad kasvukohana lubjarikkamat pinnast, samuti on tähelepanekuid, et vähemalt osa liike eelistab kasvada kohtades, kus mullas on põlenud puidu jäänuseid. Sõltuvalt liikidest varieeruvad kasvukohad ja -ajad. Eri mürkliliike võib leida metsaservadelt, -lagendikelt, puisniitudelt, parkidest, aedadest, kalmistutelt jm. Tüüpiliste kevadseentena ilmuvad mürklid aprilli lõpus, mai alguses, kusjuures kõige hilisem kasvaja hiidmürkel võib korjajat rõõmustada kalendrisuve alguseni välja. Kindlasti peab aga iga seeneline olema kindlalt veendunud, et tema saagiks langesid mürklid, aga mitte mürgised kogritsad!
Kuidas söögiks?
Ehkki maitse üle ei vaielda, hindavad gurmaanid rohkem ümar- ja kuhikmürkleid, hiidmürklite suuremaid viljakehi peetakse mõnevõrra vintsketeks. Kõik mürklid kuuluvad metsavärskelt tarbitavate väga heade söögiseente hulka ja neid iseloomustab mahedapoolne maitse ning meeldiv lõhn. Korjata ei tasu vaid vananenud seente viljakehasid, sest nende toiteväärtus on langenud, nad on tihti ussitanud ning vananedes moodustuvad seenevalkudest ka toksilised laguühendid. Enne söömist pole mürkleid vaja vees leotada ega spetsiaalselt kupatada. Omaette vaeva nõuab mürklite puhastamine. Nimelt on nende seente firmamärgiks eriline kärgjas pealispind, millesse koguneb pinnaseosakesi, metsakõdu ja putukaid. Selleks et säilitada toidus mürklitele iseloomulikku koonilis-ümarat kuju, soovitatakse värsketest seentest vastavas suunas ka viilud lõigata. Loomulikult ei tähenda värskelt söömine tooreste seente toiduks tarvitamist. Vanasti käis mürklite söömine lihtsalt: värske seen kasteti silgusoolvette, torgati peenikese vitsa otsa ja küpsetati kas lõkkesütel või ahjukuumusel. Tänapäevane mürklite termiline töötlus sisaldab kas nende praadimist rasvolluses, lühiajalist kuumutamist keeduleemes või küpsetamist vormiroogades, hautistes või pirukates. Mürkleid säilitatakse tavaliselt kuivatatult, konserveeritult omas mahlas või marineeritult. Kuivatatud mürkleid peab enne kasutamist tingimata leotama. Teistest toiduainetest käivad mürklid üliedukalt kokku piimarasvadega, näiteks koostoimes või ja koorega saavutatakse eriliselt hõrk kaste. Mürklid on hinnaliseks lisandiks ka suppides, lihatoitudes, kastmetes, pastaroogades, samuti riisist ja munadest valmistatud söökides.
