Näide René Redzepi käekirjast. Põhjamaine kookos: nuikapsa sees on juurviljamahl, peale hammustamiseks kimp värskeid ürte. Foto: Piret Hanson

„Soovime, et inimestele meeldiks siin olla,” lausub restoraniomanik ning suunab unistava pilgu kaugusesse. Ta näeb, kuidas tema söögisaali viimne kui tool on hõivatud mõnust nurru löövate klientide poolt – kõik soovivad pikendada seda idülli veel mõne minuti võrra. Aga kui pilk jõuab tagasi reaalsusesse, näeb saalis vaid üksikut hõivatud lauda. Külastajate ilmed ei väljenda ei rahulolu ega vastumeelsust. Neil on ilmselt täitsa ükskõik, kus nad oma massiõlut lürbivad.

Niisugune – karm – on vahe restoraniomaniku unistustel ja reaalsusel. Kultusrestorani ja suvalise restorani vahe on tegelikult isegi veel karmim, sest tegu on peaaegu vastanditega. Esimene ei püüa meeldida ega ole seda püüdnud mitte kunagi. Tema sära proovivad hoopis ära kasuta need, kes seal käivad.

Avalehele
2 Kommentaari