Suure tõenäosusega oli esimene suur ehitis Eestis, mille puhul kasutati tsementi, 1822. aastal valminud Narva-Jaanilinna sild. Oma päris esimese tehase, Kunda tsemendivabriku aktsiaseltsi asutamiseni jõuti 1870. aastal, teine, aktsiaseltsi Asserin tsemenditehas asutati Aserisse 1899. aastal. Vajadus betooni järele kasvas Eestis plahvatuslikult alates 1910. aastast. Kuna Venemaa oli kaotanud Vene-Jaapani sõjas oma Balti mere laevastiku, otsustati kaitsta Soome lahe piirkonda Saaremaalt Ahvenamaani ulatuva merekindlustuste süsteemi, nn Peeter Suure merekindluse rajamisega.

Nõukogudeaegne betoonehitus sai hoo sisse magalamägede ehitamisega. Aastatel 1954–1955 hakati rajama juba suuri, industrialiseeritud betoonitööstusi, mis pidid tootma betoonelemente nii suurtööstustele (Narva elektrijaamad, Dvigatel, Oru turbavabrik, erinevad tehased ja vabrikud) kui 1960ndatest ka uutele elamurajoonidele Eesti linnades.

Langus ja uus tõus

1991. aasta iseseisvumisega muutusid ehituse finantseerimise alused ja riiklik elamuehitus peatus. 1993. aastal moodustas ehituse maht 1980. aastate keskpaiga tipu tasemest veidi üle veerandi. 1995. aastal oli tsemenditööstuse maht vaid 39% ja monteeritava raudbetoonitööstuse maht 11% 1985. aasta tasemest.

“Eesti nüüdisaegse betoonitööstuse ajalugu ulatub Rakvere lihakombinaadi ehitamise aega, 1987–1989. Siis astusid mängu paljud praegused suurtegijad ja said alguse paljud praegugi tegutsevad ettevõtted,” kirjutab Paavo Kangur raamatus “Eesti betoonehituse ajalugu” (2014). Koos Rakvere lihakombinaadi ehitusega alustati ka investeeringuid ehitusmaterjalide tööstusse.

Kuigi koos saabunud iseseisvusega kuivas kokku Eesti turg, vajasid värskelt ühinenud Saksamaalt väljuvad Vene väed uut elamispinda. Saksa riigi raha andis ka Eesti betoonitööstusele hea kiirenduse. ASi E-Betoonelement tollane juht Egon Mats võttis sihikule suurtellimuste saamise, mille toel saavutas firma paari aastaga suurima betoonelementide tootja positsiooni Eestis. “Sõjaväelinnakute ehituse maht oli meeletu ja ka logistiline ülesanne keeruline,” meenutab Mats. “Töökamatel päevadel saatsime teele sada rekatäit betoontooteid. Me ei jõudnud kõiki paneele ise toota, kasutasime alltöövõtjatena Talotit, Tartu Maja ja Narva-Barki.” Kokku osales ainuüksi E-Betoonelement Venemaal üheksa sõduriküla projektis.

“Vsevolodskis oli maht 50 000 kuupmeetrit. Me valasime kogu hoone karkassid ja betoonelemendid riputati ümber karkassi. Kokku ehitasime seitsme kuuga 40 maja,” meenutab Kontek Int ASi juht Tiit Raukas.

“Sõdurikülade ehitus Venemaal võimaldas tollasel betoontoodete tööstusel ennast ümber seadistada ja areneda,” räägib järgmine E-Betoonelemendi juht Jaan Valbet. “Õppis kogu tööstusharu.”

Pärast viimast majanduskriisi, 2009. aastaks oli ehitusmaterjalide tööstusele selge, et Eesti turg ei suuda luua piisavalt tööd ja tellimusi. Nüüdseks on Eestis terve hulk nii betoonelementide tootmise kui ka betoonehitusega tegelevaid ettevõtteid, kes on oma toodete-teenuste ekspordivõimalusi otsides jõudnud Põhjamaade turule.

Raamatu “Eesti betoonehituse ajalugu” ja ajakirjanduslike materjalide põhjal koostanud Toomas Kään.