Odrajahu ja karaski liit

Paljud ammustel aegadel levinud talutoidud on taas aujärjele tõusnud.;See tõde kehtib ka odrajahust küpsetatud karaskite puhul. Karaskite tagamaid valgustab Urmas Kokassaar.

Karaskite eelkäijateks saame lugeda paiste- ja tuhakakke. Nende valmistamiseks segati odrajahust ja vedelikust tainas, sellest vormiti kakud ja viimaseid küpsetati kas niisutatud lehtedesse või kasetohtu mähitult ahjukivide kuumuses või lausa tuha sees. Odrajahust kakud olid maitsvad soojalt süües, külmalt muutusid nad rabedateks ja kõvadeks. Sellest tulenevalt käibib eesti keeles isegi ütlus “rabe kui karask”, mis tähistab muutliku meelega, pidetut inimest.

Karaskid enne …

Mõnevõrra hiljem küpsetati kakke kas ahju pandud lamedal kivil, kaanel või lihtsalt tuhast puhtaks pühitud ahjupõrandal. Küpsemise ajal määriti kakke mitu korda pekiga, millest sulas pindkihti rasva.

Kakke söödi kuumalt koos või ja hapukoorega, juhul kui viimaseid võtta oli. XX sajandi algupoolel asendus kakkude küpsetamine karaskiteoga. Odrakaraski valmistamiseks segati esmalt odrajahust ja vedelikust (veest, piimast aga kõige rohkem siiski petist) tainas. Petti eelistati seetõttu, et pett aitas tainal mõnevõrra kerkida ja muutis selle kobedamaks. Karaskeid tehti peamiselt töönädala lõpuks, sest laupäevase võiteo kõrvalsaaduseks oli pett. Suurte karaskite söömisel kehtis omalaadne tööjaotus.

Pehme sisu sõid vanemad inimesed, kooriku närisid aga lapsed. Eelmise sajandi esimesel kolmandikul tehti karaskitainast hapupiima ja söögisoodaga, samuti mitmekesistus lisandite loetelu.

… ja nüüd

Viimasel ajal on karaskitegu jälle ausse tõusnud. Karaskeid küpsetatakse väiksemates pagaritöökodades, kohapeal poodides ja kodudes. Varieeruvad vaid lisandid ja mõõtmed. Nüüdisaja karaskite taina põhiosa on ikkagi odrajahu, kuid tihti lisatakse ka veidi nisujahu. Taina segamiseks vajaliku vedeliku rollis pruugitakse kas hapupiima, hapendatud petti või keefirit. Rasvainena lisatakse kas toiduõli või sulavõid. Kergitamiseks kasutatakse söögisoodat, küpsetuspulbrit või pärmi. Kõige suurem edasiminek on toimunud loomulikult lisandite vallas. Karaskitainale lisatakse tänapäeval mitmesuguseid maitsetaimi: köömneid, maitseürte; loomse valgu allikaid: mune, kohupiima, juustu, singiribasid, suitsupeki kuubikuid; köögivilju: porganditükke, riivkartulit, kõrvitsapüreed, kuivatatud puuvilju, rosinaid, mandlilaaste, erinevaid seemneid jne. Loomulikult ei kuhjata seda küllust ühte küpsetisse, vaid tehakse valik lähtuvalt sellest, kas tegu on soolase või magusa variandiga.

Kohupiima-köömnekarask

• 2 dl maitsestamata jogurtit
• 200 g kohupiima
• 1 muna
• 2 dl odrajahu
• 1 dl nisujahu
• 1 tl soodat
• 1 tl soola
• 2 sl suhkrut
• 1 sl köömneid
• 50 g võid

Sega kausis jogurt, kohupiim, muna, sool, suhkur ja köömned. Teises kausis sega jahud ja sooda ning lisa ülejäänud massile. Kõige lõpuks lisa sulatatud või. Sega ühtlaseks tainaks. Vormi kergelt jahusel laual ümmargune päts ja tõsta küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile. Küpseta 200kraadises ahjus 25 minutit. Serveeri soojalt võiga või moosiga.