Õhtusöök Sophie von Roseniga

Laupäeva õhtul, 8. märtsil, õnnestus mul viibida Vihterpalu mõisas pidulikul gurmee-õhtusöögil. Viimati olin Vihterpalus kümmekond aastat tagasi ja siis oli vähe lootust, et keegi selle stiilse häärberi üles ehitab ja kunagise hiilguse taastab. Õnneks on imedel omadus aeg-ajalt sündida ning pärast loksumist auklikul ja porisel teel avanes kummastav vaade - uhke häärber seisis valgustatuna jõe kaldal keset hoolitsetud parki. Hoonesse sisenemisel võttis mind vastu 18. sajandi univormis mõisateener.

Nostalgilis-vanaaegseses kõnepruugis juhatas ta minu ja teised külalised garderoobi ning sealt edasi suurde pidusaali, kuhu olid kaetud lauad peagu 60 inimesele.

Hoone paraadkorrusel asuvad peale saali toredasti sisustatud ja uhkete lühtritega heledasti valgustatud salongid, eriti torkasid silma maitsekalt valitud kardinad ja muud tekstiilid. Kahju ainult, et suursugusust ja avatust pakkuv anfilaad oli jäetud restaureerimise käigus avamata.

Eksootiliselt lõhnab vanas köögis asuv sigarituba, kusjuures nii 150aastane kui ka 50aastane pliit seisavad rõõmsalt kõrvuti, paar vaskpotti ilustuseks peale pandud.
Enamik mööblist olevat tellitud Itaaliast. Otsustavaks on mööbli valikul olnud hoone klassitsistlik iseloom, suur osa ­sisustusest imiteerib Louis XVI või Gustav III stiili - kuidas keegi soovib nimetada. Ajaloolist hõngu annavad siin-seal losutavad vanad biedermeier-sohvad, tegelikult võiks seal antiikseid mööblitükke rohkemgi olla, need suurendaksid järjepidevuse ja kestvuse illusiooni.

Lauad olid kaetud lumivalgete linadega, millel stiilsed portselannõud ja söömisriistad, sambakujulises küünlajalas võbises küünlaleek. Isegi värsked tulbid olid laual, kahjuks küll veeklaasis.

1200 krooni per Nase maksev gurmee-õhtusöök (mis sisaldab Lauri Vahtre kirjutatud lavatükki "Vihterpalu valss", kuid mitte jooke) algas aga värske salati, kitsejuustu ja vaarikavinegretiga, lisaks tükike vanaema meenutavat praesaia. Kitsejuust oli tõeliselt hõrk, kuigi vaarika-vinegreti maitsest arusaamiseks oleks võinuks seda 1 ml jagu rohkem olla. Järgnes rohelise herne püreesupp grillitud kammkarbiga, mis maitses hää ja kodune ning oli tõelise "fusion-foodi" näiteks nagu õhtusöök tervikuna. Järgnes sidrunisorbett, mis viisaka ja mõnusalt joviaalse noore kelneri sõnul pidi sööjate maitsemeeled puhastama ja ette valmistama uute toitude nautimiseks.

Pearoana serveeriti röstitud pardifileed selleri-porgandi terriini ja madeira-teriaki kastmega. Part oli eriti gurmee, arvatavasti oli selle roa nimel elu jätnud kodu-,
mitte metspart. Terriin oli piisavalt maheda maitsega, et mitte võistelda pardiliha iseloomuliku mekiga, ja madeira-teriaki kaste oli kui maitseid kokku viiv sillake. Veinivalik selleks õhtuks oli ilmselt tehtud pardisöömise mätta otsast vaadatuna, kaardil oli nii LAV, Prantsusmaa, Tšiili kui Itaalia veine. Kelner oli tõeliselt pädev nii veini kui ka toidu küsimustes ja oskas humoorikate vastustega tuju üleval hoida või vunki juurde anda.

Söömaja lõpetas basiiliku-mündi parfee punase sõstra melbaga, mis oli paras punkt eelnevale, kuigi melba kohta kordaksin vaarikavinegreti kohta öeldut.

Külalistele esitleti ka mõisa peakokka Erki Palot, kes teenis õigustatult tugeva aplausi ja asus elevate gurmaan-daamide küsimustele vastama. Kuid et pausid toitude serveerimise vahel venisid paarikümneminutisteks ning et portsjonid olid miniatuursed, ei saanud sellel õhtul küll kõhtu täis.

Õhtu ametliku osa lõpetas Pärimusteatri Loomine poolt ettevalmistatud "Vihterpalu valss", mis andis ülevaate mõisa ajaloost, kunagistest elanikest ja nende saatustest. Professionaalseks teatritegemiseks oleks seda palju pidada (tükk sobib taidlus- või isegi kooliteatri repertuaari), kuid Sophie von Rosenit kehastanud Katrin Karisma sarm ja näitlejaanne tõid saali endisagset hingust ning nostalgiat, päästes ka tüki tervikuna. Muuseas, autor nimetab Haapsalu krahvi Jacob de la Gardied järjekindlalt hertsogiks.

Kokkuvõttes oli igatahes suurim rõõm teada saada, et üks ilmselt ­hävingule määratud uhke mõisahoone on päästetud ja saanud nüüdisaegse funktsiooni restorani, majutuskoha ja konverentsikeskusena. Natuke piinlik on, et meie rikkusi oskab rohkem hinnata soomlane, aga võib-olla oli see isegi hea - ehk ei saanud ta muinsuskaitsjate keeldudest-käskudest-karistustest aru ja viis ettevõtmise lõpule.