Hinne:
7.5
Laupäeva õhtul, 8. märtsil, õnnestus mul
viibida Vihterpalu mõisas pidulikul
gurmee-õhtusöögil.
Viimati olin Vihterpalus
kümmekond aastat tagasi ja siis oli vähe lootust, et keegi selle
stiilse häärberi üles ehitab ja kunagise hiilguse taastab.
Õnneks on imedel omadus aeg-ajalt sündida ning pärast
loksumist auklikul ja porisel teel avanes kummastav vaade – uhke
häärber seisis valgustatuna jõe kaldal keset hoolitsetud
parki. Hoonesse sisenemisel võttis mind vastu 18. sajandi univormis
mõisateener. Nostalgilis-vanaaegseses kõnepruugis juhatas ta minu
ja teised külalised garderoobi ning sealt edasi suurde pidusaali, kuhu
olid kaetud lauad peagu 60 inimesele.
Hoone paraadkorrusel asuvad
peale saali toredasti sisustatud ja uhkete lühtritega heledasti
valgustatud salongid, eriti torkasid silma maitsekalt valitud kardinad ja muud
tekstiilid. Kahju ainult, et suursugusust ja avatust pakkuv anfilaad oli
jäetud restaureerimise käigus avamata.
Eksootiliselt
lõhnab vanas köögis asuv sigarituba, kusjuures nii 150aastane
kui ka 50aastane pliit seisavad rõõmsalt kõrvuti, paar
vaskpotti ilustuseks peale pandud.
Enamik mööblist olevat
tellitud Itaaliast. Otsustavaks on mööbli valikul olnud hoone
klassitsistlik iseloom, suur osa sisustusest imiteerib Louis XVI
või Gustav III stiili – kuidas keegi soovib nimetada. Ajaloolist
hõngu annavad siin-seal losutavad vanad biedermeier-sohvad, tegelikult
võiks seal antiikseid mööblitükke rohkemgi olla, need
suurendaksid järjepidevuse ja kestvuse illusiooni.
Lauad olid
kaetud lumivalgete linadega, millel stiilsed portselannõud ja
söömisriistad, sambakujulises küünlajalas võbises
küünlaleek. Isegi värsked tulbid olid laual, kahjuks küll
veeklaasis.
1200 krooni per Nase maksev
gurmee-õhtusöök (mis sisaldab Lauri Vahtre kirjutatud
lavatükki “Vihterpalu valss”, kuid mitte jooke) algas aga
värske salati, kitsejuustu ja vaarikavinegretiga, lisaks tükike
vanaema meenutavat praesaia. Kitsejuust oli tõeliselt hõrk, kuigi
vaarika-vinegreti maitsest arusaamiseks oleks võinuks seda 1 ml jagu
rohkem olla. Järgnes rohelise herne püreesupp grillitud kammkarbiga,
mis maitses hää ja kodune ning oli tõelise
“fusion-foodi” näiteks nagu õhtusöök
tervikuna. Järgnes sidrunisorbett, mis viisaka ja mõnusalt
joviaalse noore kelneri sõnul pidi sööjate maitsemeeled
puhastama ja ette valmistama uute toitude nautimiseks.
Pearoana
serveeriti röstitud pardifileed selleri-porgandi terriini ja
madeira-teriaki kastmega. Part oli eriti gurmee, arvatavasti oli selle roa
nimel elu jätnud kodu-, mitte metspart. Terriin oli piisavalt maheda
maitsega, et mitte võistelda pardiliha iseloomuliku mekiga, ja
madeira-teriaki kaste oli kui maitseid kokku viiv sillake. Veinivalik
selleks õhtuks oli ilmselt tehtud pardisöömise mätta
otsast vaadatuna, kaardil oli nii LAV, Prantsusmaa, Tšiili kui Itaalia
veine. Kelner oli tõeliselt pädev nii veini kui ka toidu
küsimustes ja oskas humoorikate vastustega tuju üleval hoida
või vunki juurde anda.
Söömaja lõpetas
basiiliku-mündi parfee punase sõstra melbaga, mis oli paras punkt
eelnevale, kuigi melba kohta kordaksin vaarikavinegreti kohta öeldut.
Külalistele esitleti ka mõisa peakokka Erki Palot, kes
teenis õigustatult tugeva aplausi ja asus elevate gurmaan-daa
mide küsimustele vastama. Kuid et pausid toitude serveerimise vahel
venisid paarikümneminutisteks ning et portsjonid olid miniatuursed, ei
saanud sellel õhtul küll kõhtu täis.
Õhtu ametliku osa lõpetas Pärimusteatri Loomine poolt
ettevalmistatud “Vihterpalu valss”, mis andis ülevaate
mõisa ajaloost, kunagistest elanikest ja nende saatustest.
Professionaalseks teatritegemiseks oleks seda palju pidada (tükk sobib
taidlus- või isegi kooliteatri repertuaari), kuid Sophie von Rosenit
kehastanud Katrin Karisma sarm ja näitlejaanne tõid saali
endisagset hingust ning nostalgiat, päästes ka tüki tervikuna.
Muuseas, autor nimetab Haapsalu krahvi Jacob de la Gardied
järjekindlalt hertsogiks.
Kokkuvõttes oli igatahes
suurim rõõm teada saada, et üks ilmselt hävingule
määratud uhke mõisahoone on päästetud ja saanud
nüüdisaegse funktsiooni restorani, majutuskoha ja
konverentsikeskusena. Natuke piinlik on, et meie rikkusi oskab rohkem hinnata
soomlane, aga võib-olla oli see isegi hea – ehk ei saanud ta
muinsuskaitsjate keeldudest- käskudest- karistustest aru ja viis
ettevõtmise lõpule.