(Tiit Blaat / Eesti Ekspress)

On selge, et uued söögikohad pingutavad alati kliendile parima elamuse pakkumisel, aga paraku lasevad nii mõnedki latti alla, kui kliendid käes ja maja täis. Seekord tahabki Armand Kokk kiita üht sellist restorani, mis on kliente juba pikemat aega aina uute, kuid üha hõrkude maitseelamustega rõõmustanud.

Räägime Sfäärist Mere puiesteel. Esimest korda sai seal söömas käidud üsna vahetult pärast restorani avamist ning väga pikka vahet polegi jäänud. Menüü muutub ka piisavalt kiiresti, et sada korda sama asja sööma ei pea, ja piisavalt aeglaselt, et ei tule lemmikutega juba tutvudes hüvasti jätta. On muidugi mõned road, mida menüüst üldse välja võtta ei saa, sest püsikliendid saaks ataki, näiteks suitsupart või šokolaadikook. Ning hooajateemaline lõunamenüü on iga päev veebis olemas, nii et tihtipeale hakkavad seda nähes jalad ise kontoriuksest välja ja Sfääri poole kõndima.

Sujuvamaks liikumiseks istekohani soovitan Sfääris laud eelnevalt reserveerida, päris hommiku- ja lõunasöögiks tingimata mitte, aga mõnusaks laisaks õhtueineks hea veiniga ja hubiseva küünla paistel kindlasti.

Lõunasöögi neljapäeval on Sfääri menüüs aurutatud forellifilee tomati-kartulisalati ja tillimajoneesiga (5.50 €). Kõrvale pakutakse maitsvat kohapeal valmistatud leiba, millest kõhu mõnusasti täis saab. Sfääri lõunasöögi hind on piirkonna kohtadega sarnane, aga teinekord saab seal sellesama viis-viiekümne eest veisefileedki.

Õhtusöögile läheme koos sõbraga õndsal reede õhtul pärast teatrit. Kunst, nagu teada, tekitab alati nälga, nii et loodame, et eelroad saabuvad ruttu ega tule suurest näljast vedela leivaga kõhtu täitma asuda. Varsti jõuavadki lauda tallemaks Rägavere mõisa maadelt konjaki-piprakastme ja kartuli-sibula pannkoogiga (8.50 €) ning soe kanasalat praetud kartulite, peekoni ja ananassi-jogurtikastmega (6 €). Pooltoores maks on hea ja natuke nilbe. Eelroaks on siseelundid mõnusad, neid päris ahmida ei suuda ja nad valmistavad kõhu suuremaks toiduks parajalt ette.

Peakokk Toomas Läätse klassika, soe kanasalat peale ja siis jääb natuke aega pearoogadeni. Sfääris on veel niimoodi, et toidukäikude vahepeal võid endale poest näiteks uued riided osta. Restorani interjööriga haakuv Sfääri pood just odav pole, aga ilusaid riideid võib ju ka niisama vaadata. Selline restorani-poe sümbioos tundub neil hästi toimivat ja selliseid võiks ehk rohkemgi olla, tänapäeva kiires maailmas üritatakse ju ikka ühe hoobiga võimalikult palju kärbseid tabada. Allakirjutanud Armand on siiski rohkem ühe kärbse mees ja läks sinna poodi esimest korda oma Sfääri ajaloos, et arvustuse tarbeks mitmekülgsemat elamust saada. Aga poest jäi meelde vaade restoranile ja oma saabuvatele pearoogadele.

Ploomisiga (kergelt suitsutatud sea sisefilee juurselleri-kartulikoogi, kardemoni-ahjuõuna ja ploomikastmega, 10 €) ja tallekotlet (vähese tšilli, võis praetud sibula ja koriandriga maitsestatud tallehakklihakotletid kartulipudru ja kooritud ahjutomatiga, 10 €) on serveeritud kaunilt ja lõhnavad isuäratavalt. Jällegi saab söödud kordamööda enda taldrikust ja sõbra taldrikust: ning hea meelega torkaks kahvli ka naaberlauakaaslaste taldrikutesse, kui neid oleks… aga just sel reedel olid restoranis käimas ettevalmistused mingisuguseks eriti peeneks peoks. Pidime seekord kahekesi kogu restoranimelu korraldamise enda peale võtma.

Juba pooleldi kaetud ülejäänud laudade ümber tiirlesid Sfääri ettekandjad ja valvas peakokk, kes tulistas pilguga iga viltust kahvlit ja tavasilmale nähtamatut võõrkeha valgel laualinal. Kõik olid natuke ähmi täis, nii et leiba prae juurde tuli endal paluda. Kuid hinge läks kõige rohkem see, et kui letiäärele asetati veekannud peatselt saabuvate peente külaliste jaoks, märkasime erinevust meie ja teiste veekannude vahel: meie kannus ei olnud jõhvikaid! Lihtsalt võib-olla võiks reserveerijaid hoiatada, kui restoranis mitte päris traditsiooniline õhtu ei ole.

Aitab virisemisest: Armand Kokk pole ju ometi mingi gastriidihaige gorgo, vaid gurmaan (ja grafomaan). Inimesed võivad olla või mitte olla, toit peab olema. Nii et tagasi toidu juurde. Ploomisiga ja tallekotlet olid megamõnusad: pehmuse ja teravuse kaunis harmoonia. Isegi kui ei tellinud kõrvale sobivat veini, vaid lürpisime lahjat heledat õlut. Pärast korralikku söömaaega ei pidanudki oma kõhtu terveks õhtuks kuhugi diivanilohku asetama, vaid võis vabalt minna tantsima, mida me tegimegi.