Paks veiniraamat ilusate piltidega
“Sinisuka” eesti keeles välja antud veinientsüklopeedia on üsna värske (esmatrükk Kanadas 2002) ning kirjutatud suure asjatundjate kollektiivi poolt. Sellest raamatus on olemas ka pikem version, mis see oli veel hiljuti (vahest praegugi) ingliskeelsena Apollo raamatumajas müügil.
Iga veiniraamatu ilmumist Eestis tuleb kahtlemata tervitada, see näitab,et kirjastajatel on usku selle uue vedela kultuuri levimisse ka meie maal. Vaadake Helsingis Akadeemises Kirjakauppas, kui palju on juba soomlased jõudnud veinikirjandust maale tuua, tõlkida ning üht teist isegi kirjutada.
Veinientsüklopeedia pakub sissejuhatavaid üldteadmisi veini kohta, ülevaated kõigist veinimaadest ja piirkondest, väikesed artiklid rea valitud tootjate kohta ning lisa, kus loendina hulk veine koos mõnesõnalise maitsekirjelduse ja toidusoovitusega. Veinide loend on meie oludes ehk ülemäära pikk ja akadeemiline, maitsekirjeldus jälle liiga napp. Teos on üritanud haarata kõikvõimalikke tarbijagruppe. Proportsioonid on ookeanitagusele veiniraamatule tüüpilised: USA hõlmab 50 lehekülge, Ungari 2.
Raamat on suurepäraselt illustreeritud, sisaldades hulga heakvaliteedilisi huvitavaid fotosid ning hulga üsna ülevaatlikke veinikaarte. Viimased on küll ingliskeelsed või siis segakeelsed, nt Itaalia kaardil leiduvad kõrvuti nimekujud Rome, Venezia ja Sitsiilia.
Pole kahtlust. et autorid on suured asjatundjad ning kuigi ülevaated on lühikesed, saab mingi pildi iga maa kohta kätte. Minu jaoks on eriti huvitavad entsüklopeedilised lühiartiklid tootjatest. Oleks mul oma veiniraamatu kirjutamise ajal need käepärast olnud, oleks osa infot kerge vaevaga kätte saanud. Kuna enamike tootjate veine meil saada pole, pole need ehk tavalugejale ilmselt samavõrd põnevad, aga tõsisele huvilisele ometi väärt tarve. Samas tuleb hoiatada, et tootjad on valitud puhuti üsna subjektiivselt, see pole tingimata ammendav tippude loend. Näiteks on konjakite puhul esitatud artklitena kolm suurimat (Hennessy, Remy Martin ja Courvoisier) ning lisaks veel Hine, kuigi Camus või Otard pole ju halvemad ning Frapin ja Delamain ehk parematki. Toscana puhul on mul kahju, et Fonterutolit ja meile tuttavat Isole e Olenat pole isegi rubriigis “Teised tootjad” mainitud. Aga kõik ei mahu ja midagi on valida tulnud.
Vahel tundub mulle mõni väide ka liiga subjektiivselt absolutiseeriv: “Parimad Rieslingid pärinevad Mosel-Saar-Ruweri piirkonnast Saksamaal” (lk 36) see jutt ajaks mõnel Rheingau, Wachau või Alsace´i mehel harja üsna punaseks. Aga ka veinikirjanik on inimene ja entsüklopeediassegi kirjutab ta vaid oma uskumusi.
Iga teatmeteos sisaldab ka vigu. Mõni on juba originaalväljaandes nagu Itaalia Friuli- Venezia-Giulia viinamarjasort Picolit (raamatus Picolot, lk 168). Siin-seal on mõni sõna segi läinud: Weinviertel (lk 148) ei ole viinamarjasort vaid Austria veinipiirkond, Logrono pole Rioja istandus vaid piirkonna pealinn, tõesti tore koht.
Veinientsüklopeedia tõlkimine on neetult raske töö. Pole kindlakskujunenud eestikeelset terminiloogiat (ma arvan, et tõlkija on siiski üsna hästi hakkamasaanud) ning kui vahendaja pole veel veiniasjanduses eriti kodus, on tal tõesti pea väga raske aru saada, mida telegrammstiilis väljenduv veinikirjanik just silmas peab. Näiteks väidetakse, et “Grave veinid on kõige esinduslikumad” (most representative), aga erakordseid veine tuleb siiski teistest piirkondadest” (lk 168). Kuidas need on kõige esinduslikumad, kui nad pole ometi nii head kui teistes piirkondades? Ilmselt tahtis autor öelda, need veinid on selle kandi omadest maailma veinilettidel kõige paremini esindatud, nad on kõige tuntumad.
Üldiselt on püütud tõlkida väga sõna-sõnaliselt, aga vahel oleks väike ümberütlemine kasuks tulnud. Väite nagu “Carmignano … liigub nüüd jõulisema ataki ja kohaloleku suunas” (lk 174) on päris raske lahti mõtestada. Igavene pähkel on ka maitsekirjeldused: Ribolla Gialla sordi puhul on “õhukese kirbe servaga” ( lk168) segasevõitu määratlus. Aga eks minu töötingimused on siinse raamatu tõlkija omadest ka paremad olnud, mul pole olnud vaja teiste sõnadele alati vasteid leiutada, olen saanud need ise välja mõelda.
Vahel on sortide või veinide puhul teksti libisenud ka inglisepärased nimekujud, Rhine Riesling ei sobi Itaaliasse ega Tokay Ungarisse.
Aga vahel võib õige mitu lehekülge lugeda nii, et miskit häirivat silma ei torka. Niisuguse nime- ja materjalihulga puhul ning tõlkimisel nii veinivõõrasse keelde on raskused paratamatud. Piiblitõlgetest on leitud vigu ju sadade kaupa. Nii et mu meelest on tegu õnnestumisega, mis meie veinikultuuri kindlasti edendab. Selle raamatu tõlkijad-kirjastajad väärivad oma söakuse täit tunnustust.
“Veinientsüklopeedia.”
Tõlkinud Marja Liidja, toimetanud Irma Aren.
Kirjastus Sinisukk, 2004.560 lk.
