Pastalipu valguses

Spaghetteria Da Vinci

Narva mnt 6, Tallinn

Avatud E–N 9–21, L–P 12–21

Hinne: 7

Pealinnas hästi tuntud, Da Vinci nimeline Itaalia toidu impeerium on mustade oranži logoga lippude lehvides laienenud ka Narva maanteele. Õigupoolest on sama keti jäätisekohvik end spaghetteria’ks ümber vorminud ning pakub nüüd salateid, pastaroogi, itaalia suupisteid ja palju muud, muuhulgas endiselt ka gelato’t ehk itaalia­pärast jäätist.

Spaghetteria on õigupoolest üsna tilluke ja pigem lõunasöögi- kui õhtuse tšillimise paik, kuid tuleb tunnistada, et sisekujundusega on püütud kärarikka tänava rahutust rütmist võimalikult kaugele minna. Klaasist lauaplaatide alla peidetud kulunud puittahvlid ja veinipudelile kleebitud pastamenüü lihtsalt sunnivad end argipäevast lahti rebima.

Hea eelhäälestuse osaks võib lugeda ka asjaolu, et Da Vinci menüüs ei hakka silma ühtki kirjaviga (näiteks sõna bruschetta õigekiri käib suurel osal Tallinna söögikohtadest üle jõu). Ka teenindus jätab algusest lõpuni hea mulje, ehkki ettekandjaneiu käib küsimustele köögist vastuseid nõutamas.

Menüü vahele peidetud kireval kaar­dil on hulk smuutisid, mille seast jõhvikast, õunamahlast ja jäätisest koosnev “jõhvika jahutus” (55 krooni) tõotab nime järgi otsustades kargelt hapukat joomaaega ning maitseb tõesti väga värskendavalt. Suvekuumade saabudes tasub seda osa spagetikambri menüüst silmas pidada – mõnusamat värskendust on raske ette kujutada.

Põhimenüü ainus supp (lisaks leidub veel ka odavamat päevasuppi), puraviku- ja trühvlimaitseline zuppa di porcini e tartufo (75) oli suurepärane valik, ehkki ettekandja selle kahjuks esimese hooga ära unustas. Krõbedate grissinidega serveeritud kooreses supis on seenemaitse nii tugev, et võib tuimema leemega harjunud keele ära ehmatada, kuid elamus on proovimist väärt. Väga värskendav ja mahlakas on ka suitsulõhe-artišokisalat (85), kus leidub lisaks veel mitut masti värsket rohelist ja kahte sorti tomateid. Tõsi, see on keskmise suurusega taldrikutäie kohta üsna kallis roog.

Pasta arabbiata (70) sisaldab värskeid tomateid, mis on küll kevadiselt kahvatud, kuid koos küüslauguse tomatikastme ja salaamiviiludega mõjuvad väga ergult. Ainuke häda, et väledad vedrukujulised fusillid kipuvad kitsalt kahvlilt maha libisema. Koorene kana-seenepasta (75) koosneb taltsamatest pennedest ja on küll pisut soolane, kuid samuti väga jõulise maitsega.

Need kaks proovitud pastat on igatahes väga tasemel.

Kahe roa vahepeal lahkuvad külastajad naaberlauast ning klaasist lauaplaat piserdatakse ohtra puhastusvahendiga üle. Tükk aega asendab vahemerelisi aroome tugev Ajaxi-lõhn ning jääb vaid õnne tänada, et ühtki rooga parasjagu pooleli ei olnud. See on küll ainus ebameeldiv episood, kuid hea mulje saab pisut riivatud.

Muide, Da Vinci kohvivalik väärib eraldi esiletõstmist: tavalistele kohvidele lisaks on siin hulk mitmesuguseid kokteile ja kohvi-kakao segujooke ning jääkohve, ühtekokku tubli paarkümmend nimetust või enamgi.

Magustoiduks võtan kirsi-šokolaadijäätise (20) vahvlituutus kaasa. Maitseb hea, kuid tõelisest kohapeal tehtud gelato’st jääb siiski tükk maad puudu, pole siis ime, et jäätisekohvikul selles paigas nii lühi keseks ajaks jaksu jätkus. Pasta tuleb Da Vincil oluliselt paremini välja.