Pilla-palla… portobello!

Lisaks šampinjonidele ja austerservikutele on meie seenevalikusse lisandunud veel üks põnev delikatess-seen: portobello. Leidsin selle seene ühekaupa pakitult Stockmanni köögiviljaosakonnast. Minu uudishimu ei varjutanud õnneks seene hind (umbes 30 krooni tükk), sest portobello-nimelise seene kasutamisest olen sattunud aeg-ajalt lugema uusimates kokaraamatutes (risotodes, pitsa täidises jne). Seen on hiigelmõõtu ning kasutadagi sobib teda nagu sirmikut. Tegemist on tegelikult suureks kasvatatud šampinjoniga, mille kübara läbimõõt on 10–12 cm.

Maitselt on portobello šampinjoniga võrreldes võimsam ning hea värske seen lõhnab mõnusalt huumuse ja metsaaluse järele. Viljaliha on seenel tihe ja kuiv ning võiga praadimisel eraldub seenest palju vähem vett. Portobellot ei saa siiski kasutada toorelt nii nagu šampinjone, mille viile võib salatisse tükeldada. Seen on aga mahlasem ja parem, kui seda kergelt võis praadida või siis õliga pintseldatult ahjus küpsetada või grillida. Mõnusa lisandi saad, kui pärast soola-pipraga maitsestamist ja grillimist segad seentega pisut sidrunimahla ja balsamico’t… mmm! See on hea! Või siis sojakastet. Portobellot serveeritakse ka pearoana, sest seenekübarat annab hästi täita, või siis praadidagi nagu üht korralikku lihaviilu või gratineerida mõne hea kitsejuustuga.