Põhjaka suvemalev
Legend kolmest noorest mehest, kes laokil mõisasse oma toidukoha tegid, liikus suust suhu juba ammu ning jõudis sel suvel viimaks ka trükisõnasse ja Tartu-Tallinna maanteel sõelujate peadesse. Idee on niisama hiilgav kui asukoht: maanteel Põhjaka teeviita märgates jääb miskipärast mulje, nagu asuks mõis mitme kilomeetri taga, aga tegelikult on ta siinsamas, nägemis- ja kuulmiskauguses.
Mõisa kaunis rohepunane uks jääb vähemalt lastel esialgu märkamata, sest ukse ees puuoksal ripub kiik. Veidi eemal lagunenud vanade müüride vahel rohetavad maitsetaimede peenrad.
Siseruumid on lihtsad ja viimistlemata, aga väga kodused ja mõnusad. Suure osa sisekujundustööst teeb ära õhtupäike, mis langeb maantee poole avanevatest suurtest akendest just sellise leebe nurga alt, et tuleb tahtmine rätsepistes kitarri saatel romantilisi laule laulda. Põhjaka tegu ja nägu meenutabki ju viksimat sorti õpilasmaleva elamist.
Kitarri ei paista, aga ettekandja laseb lõbusalt vilet ja ka vanade vinüülplaatidega varustatud grammofon seisab nurgas. Koos koduste mummuliste kohvitasside ja suure savist morsikannuga on see kõik mõõdukalt retro, liigse pingutuseta.
Toiduga on Põhjakas nii: koduküljelt (www.pohjaka.ee) saab teada, millest sel päeval süüa tehakse, aga roogade nimesid seal enamasti kirjas pole. Koka-pere külaskäigu ajal oli kirjapandud kraamist saanud näiteks roheline salat räimedega (65 krooni) ja värskekapsasupp (30). Mõlemad road olid tõepoolest väga värske olemisega, eriti suures pikerguses kausis serveeritud krõmpsude kapsalibledega supp. Päeva menuroog, kukeseenerisoto (75) oli kahjuks juba otsa saanud ja tugevamast kõhutäitest jäi üle vaid metsseahautis kartulipudruga (85). Õigemini, üle ei jäänud midagi, sest metsseapraad porgandite ja kukeseentega kastmes oli võrratult pehme ja maitsev.
Tumepunane mustsõstra-mündimorss sobis nende roogade kõrvale nii hästi, et palusime mõisaneiul mitu korda kannust lisa valada. Aga ka kohv (25) ja selle kõrvane – rullbiskviit kohupiima ja mündiga (30) polnud laita. Kes parasjagu roolis pole, võib nautida ka 35-krooniseid väga korralikke majaveine.
Lõpetuseks viktoriiniküsimus: kas teate, milline Eesti kirjanik on Põhjakast kirjutanud?
(mõttepaus)
Muia Veetamm lasteraamatus “Tutt ja Tops”: Tutile ja Topsule aga jäi sellest matkast ja kogu Põhjakast /.../ igavene mälestus – nagu nad ise ütlesid –, mida nad mitte, mitte, mitte iialgi, iialgi, iialgi ei unusta.
