05.04.2007, 00:00
Põllepaelte varjus veini libistamas
Arne Pajula käis Madridis hindamas sealseid tippveine.
Madrid Fusión on mõne aastaga muutunud maailma
üheks olulisimaks meisterkokkade kogunemiskohaks. Peomundris kokkade ja
nende jooksupoiste sagimise keskel pakkus suurüritus lisaks veel head
ülevaadet toiduveinidest. Tegemist oli lausa juubeliüritusega, kus
Hispaania Väliskaubanduse Instituut (ICEX) pühitses 25 aasta
möödumist Hispaania kvaliteetveinide ülemaailmse promomise
algusest. See, eeskätt ingliskeelsele tarbijale suunatud
ettevõtmine kannab nime Wines from Spain, millest ülevaate leiab
internetist aadressil www.wines
fromspain.com .
ICEX ei ole Eestile suuremat tähelepanu pööranud, aga Jüri Tamm ja teised maaletoojad on isiklikust fanatismist ajendatuna Hispaania veinid juba ammu jõuliselt meie turule istutanud. See lubas mul kohale minna suhteliselt hea ettevalmistusega ning kolme päeva jooksul toimunud degustatsioone süvitsi nautida.
Hispaania ja tuuled
Ammendava ülevaate saamiseks kogu Hispaania veinidest olid korraldajad jaganud suure veinimaa kuueks osaks ning tutvustasid neid kui tuulte tallermaid, nimetades degustatsioone nii – Spain: Winds of Terroir (Hispaania: Tuultemaastik). Selle raames räägiti eri suundadest puhuvatest tuultest – tuultest Atlandilt, mägede põhjatuultest, idapoolsetest soolastest tuultest, päikesetuultest, jahutava mõjuga meretuultest, jõeorgudest pärit põhjatuultest – kõigi mõjud viinamarjakasvatusele käidi läbi.
Veinide valik oli aga fantastiline ja maitsta sai mitmeidki vanu tuttavaid, eeskätt muidugi Marqués de Griñóni, Chivite, Torrese, Enate, Jean Leoni ja rea kuulsate sherry-valmistajate loomingut. Silmaringi avardavaks võimaluseks oli ära maitsta mõned äärmiselt väikese levikuga rahakate veinisõprade hobiveinid ning värske mõttelaadiga noorte, nagu Jané Ventura lennukad loomepuhangud veiniteol. Esimest korda elus sain maitsta huvitavat valget viinamarjasorti Godello, mis on iseloomulik meile veel suhteliselt tundmatus piirkonnas DO Valdeorras.
Kogu selles kõikehõlmavuses ja vaheldusrikkuses jäi mind ometigi piinama see, kui ühekülgselt oli esindatud Euskal ehk Baskimaa. Valik piirdus ainult Rioja Alavesa veinidega. Suhteliselt haruldased ja keeruliselt kättesaadavad põhjaranniku valged veinid puudusid täielikult. Kõiki muid haruldusi pakuti, aga neid mitte. Mnjah, rahvuste vahelised konfliktid ulatuvad kahjuks ka veinisündmusteni.
XXV
Veinimaitsjate finaaliks sai juubelidegustatsioon, kus mekiti kokku 25 tipptootja veine. Telekaamerad suunati mitmele kuulsale veinitootjale, kes olid isiklikult kohal. Ning meie rõõmuks pean ma taas nentima, et umbes kümmekond degustatsioonil osalenud veinidest on Eestis müügil. Arvestades meie turu väiksust, on see fantastiline saavutus, sest enamasti on veinitootjatel kombeks oma kuulsamaid ja piiratud kättesaadavusega veine müüa kvootide alusel, mis tavaliselt nõuavad suurte koguste odavamate veinide läbimüüki, ja see pole Eestis kuigi lihtne.
fromspain.com .
ICEX ei ole Eestile suuremat tähelepanu pööranud, aga Jüri Tamm ja teised maaletoojad on isiklikust fanatismist ajendatuna Hispaania veinid juba ammu jõuliselt meie turule istutanud. See lubas mul kohale minna suhteliselt hea ettevalmistusega ning kolme päeva jooksul toimunud degustatsioone süvitsi nautida.
Hispaania ja tuuled
Ammendava ülevaate saamiseks kogu Hispaania veinidest olid korraldajad jaganud suure veinimaa kuueks osaks ning tutvustasid neid kui tuulte tallermaid, nimetades degustatsioone nii – Spain: Winds of Terroir (Hispaania: Tuultemaastik). Selle raames räägiti eri suundadest puhuvatest tuultest – tuultest Atlandilt, mägede põhjatuultest, idapoolsetest soolastest tuultest, päikesetuultest, jahutava mõjuga meretuultest, jõeorgudest pärit põhjatuultest – kõigi mõjud viinamarjakasvatusele käidi läbi.
Veinide valik oli aga fantastiline ja maitsta sai mitmeidki vanu tuttavaid, eeskätt muidugi Marqués de Griñóni, Chivite, Torrese, Enate, Jean Leoni ja rea kuulsate sherry-valmistajate loomingut. Silmaringi avardavaks võimaluseks oli ära maitsta mõned äärmiselt väikese levikuga rahakate veinisõprade hobiveinid ning värske mõttelaadiga noorte, nagu Jané Ventura lennukad loomepuhangud veiniteol. Esimest korda elus sain maitsta huvitavat valget viinamarjasorti Godello, mis on iseloomulik meile veel suhteliselt tundmatus piirkonnas DO Valdeorras.
Kogu selles kõikehõlmavuses ja vaheldusrikkuses jäi mind ometigi piinama see, kui ühekülgselt oli esindatud Euskal ehk Baskimaa. Valik piirdus ainult Rioja Alavesa veinidega. Suhteliselt haruldased ja keeruliselt kättesaadavad põhjaranniku valged veinid puudusid täielikult. Kõiki muid haruldusi pakuti, aga neid mitte. Mnjah, rahvuste vahelised konfliktid ulatuvad kahjuks ka veinisündmusteni.
XXV
Veinimaitsjate finaaliks sai juubelidegustatsioon, kus mekiti kokku 25 tipptootja veine. Telekaamerad suunati mitmele kuulsale veinitootjale, kes olid isiklikult kohal. Ning meie rõõmuks pean ma taas nentima, et umbes kümmekond degustatsioonil osalenud veinidest on Eestis müügil. Arvestades meie turu väiksust, on see fantastiline saavutus, sest enamasti on veinitootjatel kombeks oma kuulsamaid ja piiratud kättesaadavusega veine müüa kvootide alusel, mis tavaliselt nõuavad suurte koguste odavamate veinide läbimüüki, ja see pole Eestis kuigi lihtne.
Minu esiviisik juubelidegustatsiooni veinidest
1. Kripta, DO Cava Gran Reserva 2001
See Agustí Torelló vahuvein on kunstiteos, mis algab juba pudeli kujust. Eeskujuks on võetud antiikne amfora ning looja enda sõnul on sellises pudelis küpseva cava areng hoopis sujuvam ja nüansseeritum. Pokaalis torkab silma veini äärmiselt peenike, tihe ja energiline mull. Aroom on imeliselt värske ja viis aastat küpsenud Gran Reservale tavakohase pähklise pärminüansi asemel on tunda hoopis küpseid viinamarju. Maitse on õhuline ja kerge. Suud täidab terve müriaad õrnu nüansse, mis kõik on samal ajal omased segus kasutatud viinamarjasortidele (Macabeo, Xarello ja Parellada). Järelmaitsena täidab suu kerge, ent pikk lubjane kargus. Elamusena võiks Kripta joomist võrrelda ülikalli valge tee nautimisel saavutatava zen-naudinguga.
2. La Rioja Alta Gran Reserva 904, DOCa Rioja 1995
Värvilt ilusa telliskivise randiga küps vein. Aroom mineraalne, tumedate marjade ja karamelli nüansiga, taustal tamme ning marjatanniine. Maitse on aroomiga võrreldes hoopis õrnem. Kerge ja õrn mahlakus on läbivaks jooneks ja seda täiendavad riojalikud küpsuse ja tamme nüansid. Tegemist on imeilusa klassikuga, mille järelmaitse paljastab aastakäigu tohutu potentsiaali – üle kümne aasta küpsenud vein on ikka veel nooruslik ja lausa krõmpsuvalt marjane.
3. Bodegas Roda Cirsion, DOCa Rioja 2001
Eestiski kättesaadav, noor ja jõuline mustjaslillaka värviga vein. Aroomilt plahvatavalt marjane, veidi lagritsat, arooniat ja rohkesti muid tumedaid mammusid. Maitse on ootamatult pehme ning mahlane. Tanniinid on võimsad, tihedad, kuid samas mõnusalt mahedad. Tulemuseks on sügav ja suur nauding, mis on kaasakiskuv juba praegu, kuid pärast viieaastast ootamist oleks see ilmselt veelgi vaimustavam.
4. Marqués de Griñon Emeritus, DO Dominio de Valdepusa 2002
Vein on värvuselt hästi tume, kuid siiski veel läbipaistev mustjaspunane. Aroomis paksu musta ploomi, mida täiendab jahtunud kamina tuhkjas-tõrvane nüanss. Maitse algus on pehme ja sametine, kuid peatselt kasvab see kogu suud halvavaks lagritsaks, kaasas marjaselt liköörne jõud. See esialgu veidi liigagi võimukas ja kangekaelne vein vajab kindlasti korralekutsumist ja distsiplineerimist keldrivaikuses. Tõeline nauding on tagatud umbes 2010. aastal. Eestis saadaval.
5. Guitián, DO Valdeorras 2005
Õrnalt kollakas, veidi rohekalt helkiv vein on valminud vähetuntud Godello marjast. Aroomis röstitud pähklid, pistaatsiaõli, idamaised vürtsid, kardemon, nelk. Maitses pakutakse alustuseks lahedat ja muhedat mahlakust ja pehmust, mida hoiab koos hõrk hape ning ergas ja lausa terav mineraalne selgroog. Selle pehmenedes jääb suhu värske, pikk ja vürtsikas järelmaitse, mis tundub lõputu. Väga põnev vein tõelisele veinihuvilisele igati kättesaadava hinnaga (10 eurot).
See Agustí Torelló vahuvein on kunstiteos, mis algab juba pudeli kujust. Eeskujuks on võetud antiikne amfora ning looja enda sõnul on sellises pudelis küpseva cava areng hoopis sujuvam ja nüansseeritum. Pokaalis torkab silma veini äärmiselt peenike, tihe ja energiline mull. Aroom on imeliselt värske ja viis aastat küpsenud Gran Reservale tavakohase pähklise pärminüansi asemel on tunda hoopis küpseid viinamarju. Maitse on õhuline ja kerge. Suud täidab terve müriaad õrnu nüansse, mis kõik on samal ajal omased segus kasutatud viinamarjasortidele (Macabeo, Xarello ja Parellada). Järelmaitsena täidab suu kerge, ent pikk lubjane kargus. Elamusena võiks Kripta joomist võrrelda ülikalli valge tee nautimisel saavutatava zen-naudinguga.
2. La Rioja Alta Gran Reserva 904, DOCa Rioja 1995
Värvilt ilusa telliskivise randiga küps vein. Aroom mineraalne, tumedate marjade ja karamelli nüansiga, taustal tamme ning marjatanniine. Maitse on aroomiga võrreldes hoopis õrnem. Kerge ja õrn mahlakus on läbivaks jooneks ja seda täiendavad riojalikud küpsuse ja tamme nüansid. Tegemist on imeilusa klassikuga, mille järelmaitse paljastab aastakäigu tohutu potentsiaali – üle kümne aasta küpsenud vein on ikka veel nooruslik ja lausa krõmpsuvalt marjane.
3. Bodegas Roda Cirsion, DOCa Rioja 2001
Eestiski kättesaadav, noor ja jõuline mustjaslillaka värviga vein. Aroomilt plahvatavalt marjane, veidi lagritsat, arooniat ja rohkesti muid tumedaid mammusid. Maitse on ootamatult pehme ning mahlane. Tanniinid on võimsad, tihedad, kuid samas mõnusalt mahedad. Tulemuseks on sügav ja suur nauding, mis on kaasakiskuv juba praegu, kuid pärast viieaastast ootamist oleks see ilmselt veelgi vaimustavam.
4. Marqués de Griñon Emeritus, DO Dominio de Valdepusa 2002
Vein on värvuselt hästi tume, kuid siiski veel läbipaistev mustjaspunane. Aroomis paksu musta ploomi, mida täiendab jahtunud kamina tuhkjas-tõrvane nüanss. Maitse algus on pehme ja sametine, kuid peatselt kasvab see kogu suud halvavaks lagritsaks, kaasas marjaselt liköörne jõud. See esialgu veidi liigagi võimukas ja kangekaelne vein vajab kindlasti korralekutsumist ja distsiplineerimist keldrivaikuses. Tõeline nauding on tagatud umbes 2010. aastal. Eestis saadaval.
5. Guitián, DO Valdeorras 2005
Õrnalt kollakas, veidi rohekalt helkiv vein on valminud vähetuntud Godello marjast. Aroomis röstitud pähklid, pistaatsiaõli, idamaised vürtsid, kardemon, nelk. Maitses pakutakse alustuseks lahedat ja muhedat mahlakust ja pehmust, mida hoiab koos hõrk hape ning ergas ja lausa terav mineraalne selgroog. Selle pehmenedes jääb suhu värske, pikk ja vürtsikas järelmaitse, mis tundub lõputu. Väga põnev vein tõelisele veinihuvilisele igati kättesaadava hinnaga (10 eurot).
