Estonia pst 8

E-R 11-23

L 12-23

P 13-22

Hinne: 7

Seda, kui hubaseks teeb olemise seina täitev raamaturiiul, on mõistnud nii mõnegi pealinna kõrtsi sisekujundaja (arusaamatul kombel on raamatupoe Apollo lugemiskohviku riiul neist kõige hõredam). Tallinna Keskraamatukogu keldris pesitseva “Hr Mauruse Pubi” puhul on see lihtne, kuid mõjuv interjöörinipp muidugi eriti asjakohane. Seinatäit raamatuid täiendab siin veel hulk koolipapalikku kilakola gloobusest vanamoelise lauakellani.

Raamatuseljad levitavad nostalgiahõngu – enamikku neist olen lapsena hommikuti ärgates sadu kordi oma silme ees riiulis näinud. Feuchtwanger, Jack London, Markovi “Siber”, Šolohhov, Balzac, Jakob Mändmets, Maailm ja Mõnda ja muidugi mõlemad Varamu-sarjad – vana hea vaimne kartul-soust ja talupojakotlet. Valgust on napilt, aga endisaegsete roheliste lambikuplite kuma mõjub mõnusalt ja hubaselt, paarilt laualt paistev sülearvutihalo lisab vaid pisut heledamat tooni. Kundedeks vanema ja noorema põlve haritlased, raamatusõbrad. Siin on hea olla.

Menüü kinnitab sedasama, mida ruum isegi: hea tulemuse nimel ei pea nahast välja pugema ja hindu lakke viima. On tunne nagu avamisjärgses restoranis “Vanaema juures”. Lihtsad, maitsvad toidud, hea kodune süüa, seedida ehk pisut raskem. Nagu eesti kirjanduski.

Avalugemiseks ehk midagi kerget ja rahvalikku, Lutsu või Vilde lõbusamate palade laadis? Suur Mart (40 krooni) kõlab üsna Kevade-maiguliselt ja ilmutab end tohutu taldrikutäie muna-kartuli-peekonipudruna. Mahe ja tummine roog imehea suitsupeekoni mekiga – ausalt öeldes tubli keskmise kõhutäie jagu. Heeringat hapukoorega (40) kahjuks parasjagu pole, Smuulist jääme seega ilma. Soe vürtsikas salat marineeritud kanafileest (45) tõotab nime poolest vähemalt Salman Rushdie’t,  aga osutub tammsaarelikuks. Vürtsi napib, aga maht on tohutu ning maitse hea ja maalähedane.

Koorese šampinjonisupi (30) kõrvale haaran riiulist Hillar Palametsa “Jutustusi kodumaa ajaloost”. Supp ja tekst on ühtviisi tihedad ning kreemjas leemes kohtab šampinjone sama sageli kui raamatus viiteid eesti ja vene rahva ajaloolisele sõprusele. Selleks ajaks, kui lauale kantakse tuline meesiga (65), olen teada saanud, et Tartu rahu sõlmiti Eesti tööliste survel, kuna viimased keeldusid nõukogude rahva vastu võitlemast. Aga siga on aus, maitselt küll mitte teab mis tuline, kuid võrratu magusrammusa kastmega varustatud. Vaatan ka, et õpiku pildid on väga nägusad. Sholohovi juurde tellib mu kaaslane Kiievi kotleti (55). Vürtsine kotlet võiks olla natuke mahlasem, kausikese serveeritakse eraldi majoneesikastet, kuid friikartulid ei sobi kotletiga kohe mitte. Kus on keedukartul?

Aga magustoiduks valitud kohalik spetsialiteet kräsupea kook (12) viib keele alla. Ei hakka selle erilise maiuse maitsebuketti lahti seletama, jäägu teile ka avastamisrõõm.

Ainult miks on koha nimi pubi?! Kõlab tobedalt, lihtsalt kadakasaksalikult. Olgu parem selges eesti keeles  “Hr Mauruse söögituba”.