Esimene taasiseseisvumisjärgne pidu oli 24. veebruaril 1992. Selleks ajaks ei olnud veel uut põhiseadust ega ka vabariigi presidenti, kes valiti alles sama aasta septembris. Peoperemeheks oli Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel. Organiseeriti nii kontsert kui äärmiselt tagasihoidlik vastuvõtt Estonia teatrisaalis. Esimene pidulik kontsert ning vabariigi presidendi ja tema abikaasa vastuvõtt nüüdisaegses vormis toimus 1993ndal. Alguses peeti kontserdijärgne pidu vanas Sakalas, siis uues Sakalas ja alates 1997. aastast Estonia teatrimajas. Tollase presidendi protokolliguru rollis olnud Piret Saluri sõnul võeti šnitti Soome pealt ja nii suuremahuline korraldus vajas pikaajalist paikaloksumist.

Taasiseseisvumisest alates on kasutatud catering-firmade teenuseid. Algusaastatel olid toitlustuspoole eest vastutavad Olümpia hotell, Frens Catering koos etiketispetsi Tiina Tšatšuaga ja Palace'i hotell. Toidu osas figureerisid sellised peakokad nagu Oleg Alasi ja Eero Kikka. 1994. aasta menüüs olid valdavalt veel nõukogude jäänukid, nagu musta ja punase kalamarja tikuvõileivad, konjakipasteedi kanapeed, singivahukorvikesed ja lõhevõileivad. Tollele ajale nii iseloomulikult serveeriti meie jaoks sel momendil ahvatlust tekitanud puuvilju ja välismaiseid juuste.

Menüü koostavad tipptegijad
Viimasel ajal on aastapäevavastuvõttu teenindama palutud Carmen Catering koostöös Imre Kosega. Menüü kinnitab presidendi kantselei koos presidendi koka ja välisministeeriumi protokolliosakonna inimestega. Õhtu jooksul toimetavad staažikate ja tiitlitega pärjatud teenindusasjatundjate Argo Kopa ja Margus Lindgreimi juhendamisel üle riigi, põhiliselt siiski küll Tallinna restoranidest kokku kutsutud valitud teenindajad. Ka 2007. aasta Eesti parim sommeljee on olnud mitu korda nende ridades. Aastapäevatoitude ja -jookide ettevalmistamine on meeskonnatöö ja tavaline on hulga firmade jõudude kombineerimine. On ju vaja õigeks ajaks ette kanda üle kümne tuhande pisikese suupiste ja valada klaasi üle neljasaja pudeli veini ja veel muid jooke.

Lennuka fantaasia poolest tuntud Imre Kose tiimi kaasamisega on asetatud rõhk toidu välimusele ja kujundusele. Uue serveerimisviisina võeti kasutusele trendikas sooja supi pakkumine kohvitassist ja metsaseenesalat viinapitsist. Motoks on pigem vähem, aga kvaliteetsest kodumaisest toorainest. Viimasel neljal aastal on olnud iga kord laual kilu, must leib, vasikakeel tarrendis, kohalikust juustust valmistatu, metsaseened, metsloomalihast toidud. Metsaandidest kasutatakse valmistusel ära pohlad ja jõhvikad. Uuematest toorainetest väärivad märkimist astelpaju glasuurina ja kõrvits magustoidu vormis. Kama hapupiimaga ei ole pakutud, aga käsitsi valmistatud trühvlite sisse täidiseks on kamapulbrit pandud küll. Samas ei ole Euroopas praegu nii suures soosingus olev eksootiline verivorst meie presidendi vastuvõtule jõudnud ja ka kapsad on lõhna pärast välja praagitud.

Retseptid kõigist maakondadest
Ametisoleva vabariigi presidendi ja pr ­Evelin Ilvese poolt on tulnud soov kaasata retsepte eri maakondadest pärit traditsioonilistest toitudest ja neid nüüdisajastada. Sel aastal leiavad "tuunimist" esipaari poolt kantavad stiliseeritud rahvarõivad. 90aastane riik peab uhkust tundma nii oma rahvakultuuri kui toidukultuuri üle, mis mõlemad on rahvuskultuuri olulised osad. Siit jõuame küsimuseni, mis on rahvusköök ja mis rahvaköök. Taas tõuseb juba Piret Saluri aegadel tõstatatud küsimus, kas piduliku vastuvõtu puhul peab tantsima talupojaköögi ausate esindajate ümber, nagu mulgikapsad ja kama, või lähtuma hoopis meie saksa-prantsuse-vene sugemetega rahvusköögist. Õnneks oleme lahti saanud vajadusest oma rahvustunnet rõhutada suure tordiga, millel Eesti kaart ja presidendi vapp. Niisamuti on unustusehõlma vajunud paberist lipukesed, mida catering minikoogikeste sisse torkis.

Kuna vastuvõtu põhirõhk on kontsertprogrammil ja kostüümidraamal, on teenimatult vähe tähelepanu saanud serveeritavad veinid. 1994. aastal pakuti seda, mida ­catering ette pani. Olime veel kinni Sovetskoje šampanskoje liinis ja nii pakutigi kõlava nimega, kuid madala hinna ja kehva kvaliteediga Exclusive-vahuveini. Muu joogi osas veel pits Cremi brändit.

Kahjuks ei ole veinide valimisel siiani riigipoolselt lähteülesandeks muud kui eelarve. Selle järgi teevad catering-firmale vähempakkumise maaletoojad. Tavaliselt on võimalikke veinivariante neli-viis. Veini päritolumaa osas ei lepita varem midagi kokku. Nii on juhtunud kaks aastat järjest ühe ja sama tootja vein Lõuna-Aafrikast: Miller's Mile Chenin Blanc ja Pinotage ja Klein Parys Chenin Blanc ja Pinotage. Lihtsalt sarjade nimed on erinevad, aga mõlemate veinide taga seisab Kosi Mülleri nimi. Nagu tähele panite, juhtusid lauale ka samad viinamarjad.

Veini ja toidu omavahelist kokkusobivust jälgitakse üldjoontes. Liiga tugevamaitselisi ja parkainerohkeid veine ei ole serveeritud. Kvaliteedi osas on juba jõutud supermarketi tasemele. Pakutud on ainult suurkontsernide toodetud veine. Erandiks vaid Austria väiketootja Elfenhofi poolkuiv Welschriesling ja sel aastal serveerimisele tulev Villa Girardi Bianco di Custoza Verona lähistelt. Vahel on tootja oma renomee pärast väga huvitatud vastuvõtujoogi pakkumisest. Nii on konjakitootjad üritust spondeerinud, andes joogid alla omahinna ­catering-firmale, kes samuti on nende pealt saadavast kasumist loobunud. Kutsutud külalised on saanud õhtu lõpetuseks kohvi kõrvale mekkida selliste väikeste, aga prestiižsete konjakitootjate nagu A.E.D'or ja Château Montifaud VSOP-tasemega destillaate.

Eelista eestimaist!
See loosung on jookide osas jäänud suuresti pelgalt loosungiks. Alustuseks on aperitiiviks pakutud Põltsamaa Festi, aga meie omatoodangu vaieldamatu tipp aastakäigu Põltsamaa Kuldne ei ole kordagi jõudnud aastapäeval Estonia teatrimaja uksest sisse. Kurb lugu. Seda eriti, arvestades Felixi leiget ärihuvi edasise veinitootmise vastu. On ju ketšup mitu korda parem tuluallikas. Meile aastasadu nii omaseid teraviljapõhiseid jooke on siiani häbenetud. Ei serveerita pitsist haljast Viru Valget, ju vist kardetakse külaliste liiglõbusat tuju. Ka ei ole valikus olnud õlut ega kalja. Mittealkohoolsete jookide osas saab vastuvõtul valida kas vee või apelsinimahla vahel. Siingi on arenguruumi küllaga, võttes arvesse autoga saabuvate külaliste arvu. Mittealkohoolsed kokteilid kodumaistest mahladest ergutaksid kindlasti rohkem kui paki-apelsinimahl.

Aastapäevapidustused toimuvad ka enamikus Eesti Vabariigi saatkondades. Ei ole riiklikult ühtset tellimissüsteemi ega firmade vahelisi sooduskokkuleppeid, nagu need eksisteerivad meile pidevalt eeskujuks seatud Euroopa rikkaimates riikides. Välisministeeriumi soovituslikke veininimekirju või eestimaise toidu teadvustatud sihikindlat propageerimist igal juhul veel ei rakendata. Iga saatkond otsustab ise, mida pidulikul puhul pakub. Muretsetakse see kraam supermarketist või toimetatakse Eestist kohale. Nõukogude ajast juurdunud tordisöömise komme on endiselt aukohal. Kindlad lemmikud on Kalevi kommid, must leib, heeringas või kilu, Eesti juust ja Saku või A. le Coqi õlu. Kui saadik juhtub olema ise toiduhuviline, nähakse toidu ja joogi kallal rohkem vaeva.

Milline võiks olla aastapäevamenüü tulevik?


Kindlasti peaksid olema kaasatud Eesti toidu programm, parimad Eesti toorained, aasta toiduaine tiitliga pärjatud toorained, parimad mahetootjad. Aastapäevavastuvõtt oleks koht põllumeeste ja nende raske töö väärtustamiseks. Millal jõuame aega, kui meieni vahendatakse intervjuu või kutsutud külaliste hulgas väiketootjad, kes tänu ennastsalgavale visale tööle on hakanud tootma midagi omanäolist ja rahvuslikku uhkust tekitavat à la Tubri talu kitsejuust või Karja peenleib?

Tore oleks elavdada tootjate huvi kasutatavate toorainete osas konkursi korraldamisega. Neid tutvustataks kogu veebruari jooksul rahvale. Ja presidendi pakutav menüü ei oleks rahva eest salastatud, vaid ajakirjanduses avaldataks mõni retsept ka nädalapäevad enne üritust. Et oleks võimalus kodus teleri ees kätlemistseremooniat jälgides ja kommentaare jagades haugata kõrvale teleri sees pakutavat ja loputada see alla spetsiaalselt selleks puhuks muretsetud vastuvõtuveiniga. Nii tekiks väike traditsioonialge, mida edasi arendades saaksime aastate pärast uhkusega välismaistele sõpradele oma aastapäeva erilisi rituaale tutvustada. Jääks ära piinlik ülestunnistus, et erilisi kombeid meil 90 aasta jooksul tekkinud ei ole.