Rammus ja rahvuslik põrsas
Kui armastus käib kõhu kaudu, siis võib arvata, et ka isamaa-armastus pole erand. Isamaalise gurmaanina otsis Armandki Eesti riigi juubeli eel pealinnast ausat eesti toitu.
Näiteks midagi sellist, nagu pealinnast väljaspool pakub suurepärane ja vaimukas Altja kõrts. Või siis midagi naljakas-tõsiselt ja ortodoksselt rahvuslikku, nagu valmistab Barclay hotelli restoran Tartus. Või veel parem, midagi hoopis omapärast.
Vanalinnas hotell St Petersbourgi all poolkeldris pesitsev Kuldne Notsu on ilmselt südalinna tuntuim rahvuslik trahter - seega igati ootuspärane valik. Restorani logol ilutsev lopsakas kokamütsiga põrsas lubab oletada, et Eesti tippkokkade stiilis hõrgutavaid gurmee-eksperimente kodumaise köögiga siin ei üritata, pigem pakutakse midagi traditsioonilist ja turistikindlat.
Sama keelt räägib ka aastaid sarnasena püsinud sisekujundus. Notsu siseilme on helgelt hallikasroheline - seda tooni leidub kõikjal laetaladest mööblini.
Ettekandjaneidude seelikutes ja laudadele laotatud vaibakestes vilksatab ka eredamaid punaseid toone. Mulje on midagi kadakasaksiku talutare ja peenemat sorti supermarketipubi vahepealset.
Lubivalgetele seintele on maalitud pruunikad taimemustrid läbisegi aknaorvadesse poetatud rahvatarkustega. Tagakambri seinalt leian peaaegu budistliku tõdemuse: "Kes sitika tee peal õieti pöörab, saab ühe pulga võrra ülemale."
Notsu kodulehekülg kinnitab, et tegu on "sajandeid vanadest" kokaraamatutest pärit retseptidega. Nii võib see tõesti olla (ehkki, hm, mis aastal võis Eestis esimene kokaraamat ilmuda?), sest kergemaid ja võõrapärasemaid suupisteid toidukaardilt ei leia. Alustuseks valitud tubli ports rammusaid küpsetatud vorstikesi kastmetega (95 krooni) täidaks üksigi vaevata kaalujälgimist põlgava sööja kõhu. Kastmed osutuvad kahjuks lihtsalt majoneesiks ja ketšupiks, mis küll kenasti yin'i ja yang'ina ühte topsi on sätitud. Siiski, miks ei võiks vabariigi vorstivaagnaga kaasas käia kange Eesti sinep?
Auguleib muna, suitsupeekoni ja sibulasalsaga (125) on see-eest mitmekesine ja külluslik nii maitse, koguse kui ka kalorite poolest. Taldrikutäis koosneb musta leiva käärude sees praetud kanamunadest ning hulgast lisanditest - siin on head teravat sibulat, tomatit, hapukoort ja krõbedaid peekoniviile - teisisõnu, tõsine eesti roog.
Väikesel lõikelauakesel lisaks serveeritud pekikuubikutega kakukesed jätavad väga hea mulje, ehkki tõhusate eelroogade kõrvale neid eriti süüa ei jaksa.
Peedisupp loomaliha ja vorstidega (85) meenutab pisut laevastikuborši - peediribad on imepeeneks lõigatud ning erkpunasele leemele on lisatud tubli lusikatäis paksu hapukoort nagu toekale ja maitsvale talusupile kohane.
Pearoogadega saab Notsu jaks kahjuks otsa. Traditsiooniline seapraad (210) on kopsakas, aga vintske ja ka garneering ei vaimusta - mundris kartulid on nautimiseks liiga soolased ja hapukapsas läägevõitu. Samasugune lisand saadab ka üleküpsetatud veiseselga Aasa talu hallitusjuustu, ahjukartulite ja estragonikastmega (285).
Fileetüki palusin serveerida pooltoorena, kuid see näib olevat vaid korraks ahjus ehmatada saanud. Laustoorest liha Armand siiski süüa ei söanda ja loobub pearoast hoopiski.
Cappuccino't ja tavalist kohvi serveeritakse notsukõrtsis sarnastest kõrgetest kruusidest ning ka magustoidud on üsna toekad. Kruusitäit tuuliku kama (45) saadab väike klaasist napake hapu moosiga, mis maheda heinaaja-roaga kenasti kokku sobib. Metshaldja soe marjapott küpsiste ja vaniljekastmega (65) on aga söömaaja parim leid: tugev, aga hapukas maiustus, mis koormatud kõhule siiski liiga rängalt ei mõju.
Näib, et suupisted ja magusroad ongi lahke teeninduse kõrval praegu Notsu parim osa.
Aga eks esimesed üheksakümmend aastat ole alati rasked.
