Rasvaselt, ent kallilt
Vastupidi ootustele, et väljaspool all-inclusive
hotelle tuleb Kuubas piirduda riisi, ubade ja juustupitsaga, pakkus tegelikkus
märksa mitmekülgsemat valikut. Loota, et veidigi kvaliteetsema
söömaaja saab ka ehk soodsa hinnaga, siiski ei maksa. Näiteks
võib Havanna paremates restoranides (mis, tõsi küll, ei
jää ei interjööri, teeninduse ega ka toidu valiku ja
kvaliteedi tasemelt alla Eesti korralikele restoranidele) kolmekäigulise
õhtusöögi arve koos pokaali veiniga vabalt küündida
500–600 Eesti kroonini inimese kohta, kui valite pearoaks hinnatasemelt
keskmise või veidi üle selle pakutava.
Kes sellist
investeeringut teha ei soovi, saab lihtsamakoelises toidukohas kõhu
täis ka 150–200 krooniga, kuid sellisel juhul tuleb juba arvestada
peamiselt riisi, friteeritud banaanide, ubade ning kas praetud kana või
kalaga, samuti märkimisväärse muutusega toidu kvaliteedis.
Omaette elamuseks on kindlasti leida mõni üksikutest
toidukohtadest, kus saab maksta kohalikes, mittekonverteeritavates peesodes,
ning maitsta seal pakutavaid hamburgereid, pitsasid või grillkana. Kuid
üpris suure tõenäosusega jääb see ka viimaseks
sellise koha külastuseks. Vähemalt meie jaoks jäi. Kui plaanite
öid veeta casa particular’ides (bed&breakfast-tüüpi
kodumajutustes), valmistuge igal hommikul tõsiseks
munasöömiseks, mille kõrvale pakutakse küll ka
üllatavalt mõistliku kvaliteediga saia ning kohvi ja värskeid
puuvilju. Ning siis loomulikult ka all-inclusive-hotellide buffet’ lauad,
mis ühest küljest on küll igavalt tavapärased, kuid teisalt
jälle pärast mõningasi kohalike toiduelamuste kogumisi ning
kõhuhädadega võitlemisi üpris mõnusalt
turvalised.
Eredaim söömisega seotud elamus tabas meid aga
ühes väikeses linnakeses rännakul Havannast lääne
poole. Olles läbi teinud traditsioonilise
“turist-jõudis-linna-ja-kohalik-haakis-külge-et-head-ja-parema
t-pakkuda”, maandusime oma rendibussiga peaaegu
läbipääsematut teed mööda kottpimeduses mäe
otsas, kus pidavat olema meie “uue sõbra” isa restoran.
Lagunenud majade vahel kitsast jalgrada pidi veidi aega seigelnud,
jõudsime ühe elumaja tagahoovi, kuhu oli ehitatud puidust terrass
kolme pika laua ja pinkidega. Linnas kokkulubatud mitmekülgsest
toiduvalikust sai ühe hetkega riis, oad ja praetud kala ning paar viilu
ananassi, mille hinna me pärast intensiivseid läbirääkimisi
suutsime kaubelda umbes kahesajalt kroonilt saja viiekümnele inimese
kohta. Ja ega toidul iseenesest väga viga polnudki, kui vaid kuskil
kõrval pimeduses omi asju ajanud siga nii häälekalt meile
kaasa elanud poleks. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud,
lõppes meie seekordne õhtusöök
“restoraniomaniku” kodumaja toast avanenud piinliku vaatepildiga,
mida siinkohal kirjeldama ei hakkakski, kuid mille tulemusel valitses meie
mitte just liiga vähe elu näinud seltskonnas umbes viieminutiline
haudvaikus.