Retrokuurort Müürivahe tänaval
Uurimise peale, et miks just puudel ega mitte mõni teine tõug, vastatakse, et täpselt parajal hetkel leidis üks koha asutajaid Balti jaama turult kootud villase puudel-pudelihoidja ja nii see nimi pandud sai. Koerust täis loom valvab nüüd alkoholiriiulil pudelit kaisutades oma kohvikus saalivaid kundesid. Nendest puudust ei paista.
Interjöör on mõnus ja retro ning mõjub maitseka tervikuna, samas kui nõukaajal oleks selle kohviku ilme paistnud ilmselt lohakas ja juhuslik. Nimelt on tegemist kollaažiga nõukaaegsest kontori- ja kodumööblist. Kõik on samast ajastust, aga siiski väga erinev: kandilised nahktumbad, erksavärvilised plastist lambid, läikiv saepurumööbel, vana kooli velotrenažöör jne. Ükski ese ei küsi paarilise järele ja nii leiab iga kohvikukülastaja just enda nostalgiameelele magusaima nurgakese. Põrandat katab punane mistra ja laudu vakstulinikud. Elektronkell firmalt Elektronika näitab suurelt ja roheliselt aega 9:22, kuigi kell on umbes neli. Umbes sama suvaline kui kellaaeg on kogu koht – mitte liiga stiilipuhas, vaid mõnusalt hooletu. Punnitatud retro viimse pisidetailini poleks üldse nii hubane. Sisehoovis on kõige harilikum puust aiamööbel ja mõnus ning tuulevaikne. Kohviku ees tänaval võiks olla veel üks nõuka-aegne pargipink ja võib-olla ka limpsiautomaat... aga see on juba ülemõtlemine. Seda siin ei tehta, ka mitte menüüs. Pikkpoissi ega lumepallisuppi ei pakuta.
Menüü on vahemereline ja napp. Siiski on piisavalt huvitavaid asju, nii et Caesari salatit või mingit pastat ei viitsi küll tellima hakata. Hinnad on madalad, nii et proovida saab kõike, mis isuäratav tundub. Valituks osutuvad peedi-sidrunipüreesupp küüslaugukastme ja ürdiõliga (2.50), kana karririisi ja sibulamoosiga (4.00) ja siiski ka üks turvalise valiku klassik – bruschetta tomati, parmesani ja balsamico’ga (3.00). Viimane tuleb esimesena, aga klassikalisest bruschetta’st on asi kaugel, lauda tuuakse hoopis nõuka-aegsed ahjusaiad tomati ja riivjuustuga. Väga maitsvad on nad ometi. Peedi-sidrunipüreesupp saab lemmikuks juba esimesest suutäiest. Mahe ja sametine, pehme ja peedine, sidruni teravam noot vaid aimatav. Parajalt tuntav tüümian teeb supi veel eriti šikiks. Kana ja karririis on nagu kana ja karririis, aga sibulamoos näitab neid veidi uues valguses. Täitsa hea.
Magustoidud tunduvad olenemata sellest, et kõht on juba täis, nii isuäratavad, et tuleb kohe kolm tükki tellida: küpsetatud brie vaarikamoosiga (3.00), sinihallitusjuustujäätis veinise maasikakastmega (2.90) ja kuum šokolaad tšilli, vahukoore ja Vana Tallinnaga (3.00). Küpsetatud brie näeb välja nagu mingid kananagitsad ja maitseb nagu mis iganes paneeritud ja friteeritud asi, ehk siis mitte midagi erilist. Aga sinihallitusjuustujäätis on hullult hea. See tuuakse lauda nõukaaegses plekist plastmassjalaga jäätisepokaalis ning kolm jäätisepalli oma välise ilmega küll enda mitte nii magusat saladust ei reeda. Kui sellisest pokaalist oleks lapsepõlves leidnud sinihallitusjuustujäätise, oleks küll nutma hakanud. Kuum šokolaad oli väike, tume ja ülikange, täpselt paras lõpulonks rikkalikule söömaajale.
Kokkuvõttes on Musta Puudli puhul tegemist Vahemere-unistusega nõukaaegses võtmes. Keset Müürivahe tänavat on loodud kohvik, mis viib külastaja Musta mere äärsesse kuurortlinna, mis tahab olla Vahemere kuurort. Odav ja hea toit, väga sõbralik ja hooliv teenindus ning hubane interjöör kutsuvad külastaja siia nostalgilisse kuurordikohvikusse juba õige pea tagasi.
