Rinnasuurendusoperatsioonide veider ajalugu ja tulevik

Enne soolalahust ja silikooni lasid arstid oma fantaasial tõeliselt lennata, paigaldades naiste rindadesse pea et mida iganes. Ajalugu annab tunnistust tõigale, et mitte alati ei lõppenud need fantaasialennud patsientide jaoks hästi.

Ekspertide hinnangul on rinnasuurendusoperatsioon ilukirurgia protseduuridest maailmas populaarsuselt teisel kohal. Miljonid naised ülemaailmselt otsustavad aasta aastalt aina enam kirurgiliselt oma büsti suurendada. See tõstatab aga huvitava küsimuse - kes oli esimene? Kes oli see naisterahvas, kes ihales endale suuremat büsti niivõrd palju, et oli valmis selle nimel noa alla minema, ilma et keegi oleks varem midagi säärast teinud?

Teadaolevalt oli esimene kirurg, kes sellise operatsiooni läbi viis Vincenz Czerny. Operatsioon leidis aset Saksamaal 1895. aastal. Patsiendiks oli 41-aastane lauljanna, kellel oli hiljuti eemaldatud vasakust rinnast kasvaja. Olles ilmselgelt morjendatud oma tugevalt ebasümmeetrilisest partiist ning teenides oma leiba lavadel, rambivalguses ning sõltudes oma välimusest on mõneti mõistetav, miks see daam oli valmis niivõrd drastiliseks sammuks. Czerny, olles otsustanud leida lauljanna murele lahenduse, lähenes probleemile vägagi loominguliselt. Nimelt, leidis ta teise, õunasuuruse kasvaja lauljanna alaseljast; eemaldas selle ning paigaldas seljast eemaldatud kasvaja patsiendi vasakusse rinda. Tundub hullumeelne asendada üks kasvaja teisega, kuid Czerny viis kasutada keha oma kudesid oli oma aja kohta vägagi innovatiivne ja arenenud meetod. Eriti arvestades meetodeid, mida tema kaasaegsed kirurgid kasutasid rindade suurendamiseks.

Kobades teadmatuses (ning hoolimata patsiendi rahulolust, tervisest ja elukvaliteedist) katsetasid kirurgid väga küsitavate meetoditega - sisestades rindadesse parafiini, klaasist palle, elevandiluud, härja rasva ja isegi villa. Kõrvalnähtudena pidid patsiendid kannatama tõsist armistumist, infektsioone, kudede nekroosi, maksahäireid, koomat ning surma.

Selle valuliku eksperimenteerimise sütitajaks oli üks ürgne kihk - iha. 1940. ja 1950. aastatel oli lopsakas partii ülimaks iluideaaliks. Ideaaliks, mida popkultuuris inspireerisid Marilyn Monroe ja Jayne Mansfield. Sellel ajal ei olnud teadus veel järele jõudnud protseduuri täiustamisele ning ohutuks muutmisele, kuid see ei takistanud kirurge rinnasuurendusoperatsioone läbi viimast - sisestades naiste rindadesse igasugu švamme, mis kuivasid mõne nädalaga ning põhjustasid ohtlikke infektsioone. Veel ohtlikum oli see, mida Jaapani naised tegid teise maailmasõja aegu - lootuses võita Jaapanis asuvate Ameerika sõjavõelaste südameid, süstisid naised omale rindadesse tööstuslikku silikooni - eeldusel (taaskord tänu Marilyn Monroe eestvedamisel tekkinud iluideaalile), et ameeriklastele meeldivad ainult suure büstiga naised. Selle tulemusena oli kohutav kudede kärbumine ning gangreen nimetatud daamidele kiire tulema.

Pea pool sajandit kestnud katse-eksitus metoodika viis tõelise läbimurdeni alles 1961 aastal, mil Dr. Frank Gerow koostöös Dr. Thomas Cronin’iga töötasid välja esimese silikoonimplantaadi. Doktorite duo leidis omale esimeseks patsiendiks koera nimega Esmeralda. Kõlava nimega peni siblis oma implantaatidega edukalt ringi mitu nädalat enne kui ta kannatus katkes ning sügelevad õmblused lahti näris, misjärel implantaadid eemaldati. Kuigi katsetus kestis pelgalt paar nädalat, piisas sellest doktorite paarile ning nad otsustasid konsensuslikult, et nende väljatöötatud lahendus on ohutu ja valmis inimestele.

Aasta hiljem oli preili Timmie Jean Lindsey esimene inimene ajaloos, kellele paigaldati silikoonimplantaadid. Lihtne Texasest pärit tehasetööline tunnistas hiljem, et ta ei olnud säärase protseduuri peale varasemalt isegi mõelnud. Tegelikkuses oli Timmie soov eemaldada rinnalt tätoveering, kuid Cronin ja Gerow said ta nõusse pakkudes lisaks tasuta tätoveeringu eemaldamist ning kõrvade rohkem peadligi viimist. Õnnestunud protseduur leidis toona laialdast kajastust, mis ladus vundamendi doktorite duo edasisele tähelennule.

Kuuekümnendate lõpus tulid turule soolalahusega täidetud implantaadid, mille populaarsusele aitas kaasa ka kasvavate kohtuhagide arv silikoonimplantaatide tootjate vastu (mida oli tipphetkel 12 000 aastas). 1988. aastal, kannustatuna survest, mida nimetatud hagid paratamatult avaldasid, re-kategoriseeriti silikoonimplantaadid Ameerikas 3. klassi kategooriasse, mis tähendas seda, et kuigi otseselt ei olnud tervisele ohtlikkus tõendatud, tohtis silikoonimplantaate paigaldada ainult ekstreemsetes olukordades - rinna rekonstruktsioonid jms, mitte kosmeetilistel eesmärkidel.

Tänaseks on populaarsus liikunud soolalahus-implantaatidelt tagasi silikoonimplantaatide kasuks, kuid veelgi olulisem on märkida ära käesolev kümnend, kuna taaskord on aset leidnud üks tõsiseltvõetav uuendus selles tööstuses - B-Lite kergekaalulised implantaadid.

B-Lite implantaadid on asunud selles seni stagneerunud tööstuses tõeliselt paati kõigutama, kuna hoolimata pisut kõrgemast hinnatasemest on uute, kergete implantaatide populaarsus aina kasvamas. Tavalise silikoontäidise asemel on B-Lite implantaatide sees lisaks silikoongeelile borosilikaadist mikrosfäärid, mis lisaks kuni 30% kergemale kaalule on ka läbipaistvamad mammograafiauuringutes.

Nagu arvata, on traditsiooniliste implantaatide müüjad sellest uuendusest vähem kui vaimustuses - väites, et tegu on uue ja katsetamata lahendusega; et 25% kuni 30% kaaluerinevus ei ole tajutav ja (mis kõige vaimukam) et implantaatide tekstureeritud pind on ohtlik.

Reaalsuses räägivad faktid aga vastupidist:

B-Lite implantaatide kestad on välja töötanud selle tööstuse parim Saksa ettevõte Polytech ning tekstureeritud pind aitab oluliselt kaasa implantaadi korrektsele paiknemisele kehas ning vähendab kapseldumise ohtu. Samuti on tootja valikus ka siledapinnalised implantaadid, kuid enamik Euroopas teostatavatest operatsioonidest tehakse just tekstureeritud implantaatidega.

Enam kui 20 aastat Londonis ilukirurgiat praktiseerinud plastikakirurg Cristopher J. Inglefield, kes viib aastas läbi sadu rinnasuurendusoperatsioone tunnistab, et on B-Lite implantaate paigaldanud alates 2014. aastast ning tänaseks valib kergekaaluimplantaadid enam kui 80% tema patsientidest. Tagasiside ning patsiendirahulolu on tema kinnitusel olnud fenomenaalselt hea ning peamisteks põhjusteks tuuakse välja just kergemat kaalu ning sellest tulenevalt kiiremat (ja valutumat!) operatsioonijärgset taastumist ja oluliselt naturaalsemat tunnetust.

Vana kaardiväe väited, nagu 25% kuni 30% kergem kaal ei ole tajutav, on lihtsalt vale. Mida enamik inimesi ei tea, on see, et silikoonimplantaadid vajuvad aja jooksul samamoodi nagu tavalised rinnad, seega - kergemad rinnad tähendab väiksemat vastuvõtlikkust gravitatsioonile ja sellesttulenevalt nooruslikku büsti kauemaks.

Siinkohal on paslik meeles pidada kahte asja: Esiteks - rinnasuurendusoperatsioonid ja implantaadid on suur äri, kus igaüks tahab kaitsta oma turuosa, seega on alati tähtis teha ära oma kodutöö ning otsustada tuginedes faktidele, mitte (sageli) kallutatud arvamustele. Teiseks - oli aeg, mil lambiõlitootjad tembeldasid lambipirni plahvatusohtlikuks. Kui paljudel on täna kodus elektri asemel õlilambid?

Innovatsioon läheb alati omasoodu ning selles, aina kasvavas tööstuses ja populaarsust koguvas protseduuris, on B-Lite implantaadid tõeline läbimurre, seega ei ole just imekspandav, et aina rohkemad naised otsustavad just B-Lite implantaatide kasuks.

Eestis pakuvad uuenduslikke B-Lite kergekaalu implantaate enamik tuntumaid ning vilunumaid ilu- ja plastikakirurge.

www.kergedimplantaadid.ee