08.02.2007, 00:00
Šampanjast võlutud
Imre Uussaar käis Champagne’is avastamaks šampanja eri stiile.
Enne kui alustan jutustamist oma juhtumistest
Champagne’is, tahaks jagada mälestusi kuulsalt valge veini alalt
Alsace’ist, kust me oma reisi tegelikult ka alustasime ja kus me
ootamatult kogu reisi uhkeima, sümpaatseima vastuvõtu
osaliseks saime. Toimus see pisikeses ja imeilusas Riquewihri linnas, kus asub
ka Eestis hästi tuntud Hugeli veinimaja. Kuna nende ekspordijuht
David Ling oli parasjagu Eestis, võttis meid meie suureks õnneks
vastu ei keegi muu kui Jean Hugel isiklikult, kelle sõprade ringi
kuuluvad suured veinimehed Miguel Torres, Marchesi Antinori, Robert
Mondavi ja ka kuulus veinikriitik Robert Parker. Nimelt kuulub Hugeli veinimaja
kuulsasse Premium Familiae Vinisse ehk Juhtivate Veiniperekondade
Ühendusse (www.pfv.org). See soliidses eas härrasmees lasi meid
mõõduka aja oma veinipoes oodata ja siis ta oligi platsis!
Toetudes kepile, tuli ta poodi, andis sommeljeele prantsuskeelseid käske,
suhtles saksa keeles paari kliendiga ja siis istus ta meie lauda. Ette rutates
ütlen, et koos keldrituuriga [kus nägime ära maailma vanima
kasutusel oleva tammevaadi aastast 1715 (samal aastal suri Louis XIV)] kestis
see kõik nii kaua, et pidime ühe samale päevale planeeritud
mõisakülastuse tühistama. Sest kõik, mis tema
ütles, tundus meile puhas kuld! Algul, enne kui härra hakkas meile
oma veinitegemise saladustest pajatama, õppis ta meid päris
põhjalikult tundma, uurides, kes me oleme ja millega tegeleme. Mina
esindasin sommeljee elukutset, Allar Oeselg teab kõike köögis
toimuvast, Risto P. Koovit aga esindas härra Hugeli enese sõnul
kõige tähtsamat ametit ehk lõpptarbijat, kellele meeldib
head veini lihtsalt nautida ja selle peale raha kulutada. Siinkohal toon ma aga
ära mõned mind liigutanud suurepärased mõtted, mida
meile seal mõisas räägiti.
Lihtsa veini kvaliteedist
Valge veini puhul, mis on seal piirkonnas peamine, nimetas vanahärra tammevaadi kasutamist vaid veini make up’iks. Tema mõte on, et kui marjad põllult saabuvad, teab ja näeb veinimeister kohe, kui hea selle aasta vein peaks tulema. Keldrisügavustes ei tee valget veini paremaks – pigem saab selle ära rikkuda. Parim veinimeister on see, kes suudab algset marja iseloomu ja karakterit kõige paremini säilitada veinis sellisena, nagu see oli siis, kui marjad saabusid.
Teine hea tähelepanek oli, et proovides veinimajadest aru saada, maitse kindlasti üle ka maja kõige lihtsam vein ja seda siis, kui teid on meelitatud tippveinidega. Kui see pärast hiilgavaid pärleid maitseb, siis on tegu hea veinimajaga. Ühesõnaga, ärge siis unustage lõpetuseks küsida proovida kõige lihtsamat veini. Meid ta igatahes ära veenis ja Hugeli puhul see ka toimis. Hugel Tradition on fantastiline vein kohalikest põhiviinamarjadest nagu Riesling, Gewürztraminer, Pinot Gris, Sylvaner, Muscat ja Pinot Blanc. Pärast seda reisi olen seda ideed juba palju kordi praktiseerinud ja mitte just kõik tootjad ei saa oma lihtsaima veini üle uhked olla. Tehkem siit omad järeldused!
Suurelt ja hästi
Täis häid emotsioone, sõitsime edasi Reimsi poole, alustades seal Mummi majast (loodud 1827). Tegemist on tõsiselt suure heas mõttes kombinaadiga (suuruselt kolmas tootja). Meid võeti seal hästi vastu. Alustuseks näidati filmi veiniteost ja lubasime endile suure jalutuskäigu, kust ei puudunud vaade šampanjamaja enda Champs-Élyséele. See on keldrivõrgustiku peatänav, kus mõlemal pool, nii kaugele kui silm ulatub, on näha vaid käike ja šampanjapudeleid tuubil täis seinu. Tuur lõppes maitsmisega, mis ve enis mind, et kuulus Mumm Cordon Rouge (toodetakse aastast 1875) on väga hea: see jook pole hullupööra kuiv, pigem kreemjas, puuviljane, kergelt röstine. Igati hea mekkimiseks neile, kes tänapäevani mingil põhjusel pelgavad kuiva vahuveini. Väga hea mulje jättis ka maja tipptoode Mumm de Cramant, mis valmib samanimelisest Crand Gru aiast pärit Chardonnay viinamarjast. Tegu on väga elegantse joogiga, kus on tunda röstitud leiba, ja samas on ta värske happega ja peenelt tasakaalus. Kahjuks seda jooki hetkel meie lettidelt ei leia (kunagi oli), kuid loodan, et varsti küll. Kokkuvõttes teeb hinge hellaks, et selliste suurte mahtude juures suudetakse valmis teha väga hea ja kvaliteetne jook.
Võluvad Chardonnay’d
Sama päeva pärastlõunal liikusime edasi Ruinart’i šampanjamaja keldriavaruste poole. Pärast mõningat tiirutamist ümber Pommery lossi leidsime ka õiged väravad, mis juhatasid meid Ruinart’i hoovile. Ainukese elava hingena tervel lossiterritooriumil silmasime ühte kummikutega ja teksades härrat, kes kiirelt kuhugi kadus. Selleks ajaks, kui me õige ukse juurde jõudsime, oli seesama kummikutes vend juba ülikonna selga ajanud ja tõttas meid tervitama. Lühikese vestluse järel suundusime keldrisse, mis pidavat olema üks Ruinart’i kaubamärk. Tegu ongi vanima šampanjamajaga, mis asutatud kõigest üks aasta pärast seaduse loomist. Kuulsad keldrid tekkisid Reimsi aga paar tuhat aastat tagasi, Julius Caesari ajal, kes sinna linna hakkas ehitama. Kuna kliima on siin külm ja niiske, pidevalt ladistab vihma, siis ei saanud lubjakivist ja kriidist pinnast lahtiselt kaevandada, vaid lubjakivist väljatahutud plokid tõmmati lihtsalt maa sügavusest väikeste paarimeetriste aukude kaudu välja. Nii tekkisidki tohutu suured, ümarad või koonuselised keldrid, mis hiljem omavahel käikude abil ühendati ning mille lagedes on siiani pisikesed augud, kust piilub sisse päevavalgus. Nendes keldrites ongi peetud uhkeid sommeljeede Euroopa meistrivõistlusi Trophée Ruinart, kus kuulduse järgi pidavat kallist märjukest lausa ojadena voolama.
Olles loobunud lifti teenustest, vedasime end keldrist treppi pidi ise üles, seadsime end sisse hubases külalistetoas, et maitsta Dom Ruinart Blanc de Blancs 1996 aastakäigu šampanjat (Eestis müüakse seda aastakäiku, alles on veel ka mõned pudelid 1993. aasta jooki). Tegu on puhtalt Chardonnay marjast tehtud joogiga, mis on pudelis laagerdunud üheksa aastat (teise käärimise aeg). Minu meelest, ja ilma igasuguse valehäbita, on tegu elegantseima šampanjaga, mis on valmistatud vaid Chardonnay viinamarjast.
Peagi tõdes ülikonnas võõrustaja meie suurt huvi veinitegemise vastu ning kadus hetkeks tagumistesse ruumidesse. Ilmus ta sealt välja aga Dom Ruinart Rosé 1990 aastakäiguga, mida tõsisemad otsijad ka meilt võivad leida (Eestisse toodud kaksteist pudelit tulid aasta lõpul müüki). See jook on super: jõudu täis, täidlane, röstitud leivane, lisaks tunnen šokolaadi ja õuna! Aastakäigu roosat šampanjat peetaksegi sealseks tippude tipuks. Olen sellega igati nõus – see jook ei vaja erilist sündmust – joogi avamine on juba ise eriline sündmus. (Muidugi kui rahakott kannatab, hind jääb sel nimelt 300–400 euro vahele). Nii jäi sest päevast mulle teadmine, et kõik šampanjamajad, mis asuvad Reimsis, on eriti head Chardonnay baasil tehtud joogi tootjad. Õhtul Reimsi vahel jalutades põikasime sisse ka ühte kohalikku baari Reimsi katedraali kõrval, mis nägi üsna meie pubi moodi vä ;lja. Omaette vaatamisväärsus oli näha kõikidel laudadel jäänõusid, ja joodi seal muidugi ainult šampanjat. Nii otsustasime meiegi oma Reimsi esimese päeva lõpetada ühe hea aastakäigu roosa vahujoogiga. Kohalikest hindadest tahaks öelda nii palju, et ega suured üle ilma tuntud brändid seal odavamad ei ole kui meil. Odavamad on aga vähetuntud väikeste tootjate joogid, mis on vahel väga head, aga suurem mure on neil vist kvaliteedi kõikumisega. Nii et võib saada väga hea joogi, samas võib ka saada pettumuse osaliseks. Supermarketist aga sai küll kaks pudelit korralikku jooki komplektina kätte 25 euro eest.
Omapära tammevaadist
Järgmisel päeval jätkasime oma rännakut Aÿ linna poole, mis on ühtlasi Champagne’i ala geograafiline keskus. Sihtpunktiks Bollinger. Meil tuntakse seda jooki vahel kui James Bondile maitsenud märjukest. Meie aga tahtsime teada, miks see jook pahatihti natuke kallim on kui tema konkurendid – ja saime teada ka! Tegemist on veel tänapäevani tegutseva perefirmaga, kes omab üle 70% viinamarjaaedadest, millest oma võlujooki teeb. Bollinger on tegelikult väga suur maaomanik nii Grand kui Premier Cru aedade osas ja ainult nendest piirkondadest pärit marju nad ka kasutavad. Samuti kasutab see maja šampanja tegemiseks vaid esimest pressi, mis tähendab, et 4 tonnist marjadest pressitakse 2050 liitrit mahla, järgnev 500 liitrit müüakse maha teistele tootjatele. Kõik see loomulikult väljendub hinnas. Kõige suurem erinevus teiste tipptegijatega võrreldes on aga tammevaatide pruukimine veini valmistamisel. Enamik tootjaid kasutab selleks ikkagi roostevaba terast. Siin aga tarvitatakse vanu Burgundia Chardonnay tammevaate, ja just nimelt vanu, et veinile ei lisanduks tammist iseloomu liiga palju. Neil on ka oma nipp, kuidas vaate turgutada: nimelt vahetavad nad igal aastal üks-kaks vaati välja, sest sooviks on, et vein küll areneks, kuid hästi aeglaselt, mis lisab joogile omalaadset intensiivsust ja jõudu. Tegu ongi tõesti meie reisi küllap kõige jõulisema ja täidlasema joogiga, mida toetab üle 60% Pinot Noiri viinamarja kasutamine joogis. Bollinger’le kuulub kolm ajaloolist Pinot Noiri peenart, mis on säilinud ajast enne Phylloxera (juuretäi) võidukäiku 19. sajandi teisel poolel. Neid ajaloolisi juuri kaitstakse nii kuis võimalik, ning väga headel aastakäikudel tehakse nendelt peenardelt 2000–2500 pudelit unikaalset jooki. Ka Eestisse jõuab siis seda haruldast šampanjat kuus pudelit aasta kohta.
Pärast vaadivalmistuskojas ja keldris käimist olime me lõpuks terve linna või pigem küla maa alt läbi kõndinud. Minule jääb arusaamatuks, mille peal see linn üldse püsti püsib, sest enamik pinnasest on tühjaks õõnestatud. Kuid – loomulikult ei puudunud degusteerimine, kus saime maitsta nii Special Cuvéed kui Grande Anne’i ja RD aastakäigušampanjasid. Nagu eespool mainitud, oli tegu maskuliinsemate, jõulisemate, kuivemate maitseküllaste jookidega.
Niisiis külastasime kolme tootjat, mis kõik olid tõesti väga erinevad, omamoodi huvitavad ja väärivad proovimist – viimne kui üks. Oli see vast reis, sest materjali kogunes nii palju, et nagu näha, võttis mul pool aastat, et kõik lõpuks paberile panna.
Lihtsa veini kvaliteedist
Valge veini puhul, mis on seal piirkonnas peamine, nimetas vanahärra tammevaadi kasutamist vaid veini make up’iks. Tema mõte on, et kui marjad põllult saabuvad, teab ja näeb veinimeister kohe, kui hea selle aasta vein peaks tulema. Keldrisügavustes ei tee valget veini paremaks – pigem saab selle ära rikkuda. Parim veinimeister on see, kes suudab algset marja iseloomu ja karakterit kõige paremini säilitada veinis sellisena, nagu see oli siis, kui marjad saabusid.
Teine hea tähelepanek oli, et proovides veinimajadest aru saada, maitse kindlasti üle ka maja kõige lihtsam vein ja seda siis, kui teid on meelitatud tippveinidega. Kui see pärast hiilgavaid pärleid maitseb, siis on tegu hea veinimajaga. Ühesõnaga, ärge siis unustage lõpetuseks küsida proovida kõige lihtsamat veini. Meid ta igatahes ära veenis ja Hugeli puhul see ka toimis. Hugel Tradition on fantastiline vein kohalikest põhiviinamarjadest nagu Riesling, Gewürztraminer, Pinot Gris, Sylvaner, Muscat ja Pinot Blanc. Pärast seda reisi olen seda ideed juba palju kordi praktiseerinud ja mitte just kõik tootjad ei saa oma lihtsaima veini üle uhked olla. Tehkem siit omad järeldused!
Suurelt ja hästi
Täis häid emotsioone, sõitsime edasi Reimsi poole, alustades seal Mummi majast (loodud 1827). Tegemist on tõsiselt suure heas mõttes kombinaadiga (suuruselt kolmas tootja). Meid võeti seal hästi vastu. Alustuseks näidati filmi veiniteost ja lubasime endile suure jalutuskäigu, kust ei puudunud vaade šampanjamaja enda Champs-Élyséele. See on keldrivõrgustiku peatänav, kus mõlemal pool, nii kaugele kui silm ulatub, on näha vaid käike ja šampanjapudeleid tuubil täis seinu. Tuur lõppes maitsmisega, mis ve enis mind, et kuulus Mumm Cordon Rouge (toodetakse aastast 1875) on väga hea: see jook pole hullupööra kuiv, pigem kreemjas, puuviljane, kergelt röstine. Igati hea mekkimiseks neile, kes tänapäevani mingil põhjusel pelgavad kuiva vahuveini. Väga hea mulje jättis ka maja tipptoode Mumm de Cramant, mis valmib samanimelisest Crand Gru aiast pärit Chardonnay viinamarjast. Tegu on väga elegantse joogiga, kus on tunda röstitud leiba, ja samas on ta värske happega ja peenelt tasakaalus. Kahjuks seda jooki hetkel meie lettidelt ei leia (kunagi oli), kuid loodan, et varsti küll. Kokkuvõttes teeb hinge hellaks, et selliste suurte mahtude juures suudetakse valmis teha väga hea ja kvaliteetne jook.
Võluvad Chardonnay’d
Sama päeva pärastlõunal liikusime edasi Ruinart’i šampanjamaja keldriavaruste poole. Pärast mõningat tiirutamist ümber Pommery lossi leidsime ka õiged väravad, mis juhatasid meid Ruinart’i hoovile. Ainukese elava hingena tervel lossiterritooriumil silmasime ühte kummikutega ja teksades härrat, kes kiirelt kuhugi kadus. Selleks ajaks, kui me õige ukse juurde jõudsime, oli seesama kummikutes vend juba ülikonna selga ajanud ja tõttas meid tervitama. Lühikese vestluse järel suundusime keldrisse, mis pidavat olema üks Ruinart’i kaubamärk. Tegu ongi vanima šampanjamajaga, mis asutatud kõigest üks aasta pärast seaduse loomist. Kuulsad keldrid tekkisid Reimsi aga paar tuhat aastat tagasi, Julius Caesari ajal, kes sinna linna hakkas ehitama. Kuna kliima on siin külm ja niiske, pidevalt ladistab vihma, siis ei saanud lubjakivist ja kriidist pinnast lahtiselt kaevandada, vaid lubjakivist väljatahutud plokid tõmmati lihtsalt maa sügavusest väikeste paarimeetriste aukude kaudu välja. Nii tekkisidki tohutu suured, ümarad või koonuselised keldrid, mis hiljem omavahel käikude abil ühendati ning mille lagedes on siiani pisikesed augud, kust piilub sisse päevavalgus. Nendes keldrites ongi peetud uhkeid sommeljeede Euroopa meistrivõistlusi Trophée Ruinart, kus kuulduse järgi pidavat kallist märjukest lausa ojadena voolama.
Olles loobunud lifti teenustest, vedasime end keldrist treppi pidi ise üles, seadsime end sisse hubases külalistetoas, et maitsta Dom Ruinart Blanc de Blancs 1996 aastakäigu šampanjat (Eestis müüakse seda aastakäiku, alles on veel ka mõned pudelid 1993. aasta jooki). Tegu on puhtalt Chardonnay marjast tehtud joogiga, mis on pudelis laagerdunud üheksa aastat (teise käärimise aeg). Minu meelest, ja ilma igasuguse valehäbita, on tegu elegantseima šampanjaga, mis on valmistatud vaid Chardonnay viinamarjast.
Peagi tõdes ülikonnas võõrustaja meie suurt huvi veinitegemise vastu ning kadus hetkeks tagumistesse ruumidesse. Ilmus ta sealt välja aga Dom Ruinart Rosé 1990 aastakäiguga, mida tõsisemad otsijad ka meilt võivad leida (Eestisse toodud kaksteist pudelit tulid aasta lõpul müüki). See jook on super: jõudu täis, täidlane, röstitud leivane, lisaks tunnen šokolaadi ja õuna! Aastakäigu roosat šampanjat peetaksegi sealseks tippude tipuks. Olen sellega igati nõus – see jook ei vaja erilist sündmust – joogi avamine on juba ise eriline sündmus. (Muidugi kui rahakott kannatab, hind jääb sel nimelt 300–400 euro vahele). Nii jäi sest päevast mulle teadmine, et kõik šampanjamajad, mis asuvad Reimsis, on eriti head Chardonnay baasil tehtud joogi tootjad. Õhtul Reimsi vahel jalutades põikasime sisse ka ühte kohalikku baari Reimsi katedraali kõrval, mis nägi üsna meie pubi moodi vä ;lja. Omaette vaatamisväärsus oli näha kõikidel laudadel jäänõusid, ja joodi seal muidugi ainult šampanjat. Nii otsustasime meiegi oma Reimsi esimese päeva lõpetada ühe hea aastakäigu roosa vahujoogiga. Kohalikest hindadest tahaks öelda nii palju, et ega suured üle ilma tuntud brändid seal odavamad ei ole kui meil. Odavamad on aga vähetuntud väikeste tootjate joogid, mis on vahel väga head, aga suurem mure on neil vist kvaliteedi kõikumisega. Nii et võib saada väga hea joogi, samas võib ka saada pettumuse osaliseks. Supermarketist aga sai küll kaks pudelit korralikku jooki komplektina kätte 25 euro eest.
Omapära tammevaadist
Järgmisel päeval jätkasime oma rännakut Aÿ linna poole, mis on ühtlasi Champagne’i ala geograafiline keskus. Sihtpunktiks Bollinger. Meil tuntakse seda jooki vahel kui James Bondile maitsenud märjukest. Meie aga tahtsime teada, miks see jook pahatihti natuke kallim on kui tema konkurendid – ja saime teada ka! Tegemist on veel tänapäevani tegutseva perefirmaga, kes omab üle 70% viinamarjaaedadest, millest oma võlujooki teeb. Bollinger on tegelikult väga suur maaomanik nii Grand kui Premier Cru aedade osas ja ainult nendest piirkondadest pärit marju nad ka kasutavad. Samuti kasutab see maja šampanja tegemiseks vaid esimest pressi, mis tähendab, et 4 tonnist marjadest pressitakse 2050 liitrit mahla, järgnev 500 liitrit müüakse maha teistele tootjatele. Kõik see loomulikult väljendub hinnas. Kõige suurem erinevus teiste tipptegijatega võrreldes on aga tammevaatide pruukimine veini valmistamisel. Enamik tootjaid kasutab selleks ikkagi roostevaba terast. Siin aga tarvitatakse vanu Burgundia Chardonnay tammevaate, ja just nimelt vanu, et veinile ei lisanduks tammist iseloomu liiga palju. Neil on ka oma nipp, kuidas vaate turgutada: nimelt vahetavad nad igal aastal üks-kaks vaati välja, sest sooviks on, et vein küll areneks, kuid hästi aeglaselt, mis lisab joogile omalaadset intensiivsust ja jõudu. Tegu ongi tõesti meie reisi küllap kõige jõulisema ja täidlasema joogiga, mida toetab üle 60% Pinot Noiri viinamarja kasutamine joogis. Bollinger’le kuulub kolm ajaloolist Pinot Noiri peenart, mis on säilinud ajast enne Phylloxera (juuretäi) võidukäiku 19. sajandi teisel poolel. Neid ajaloolisi juuri kaitstakse nii kuis võimalik, ning väga headel aastakäikudel tehakse nendelt peenardelt 2000–2500 pudelit unikaalset jooki. Ka Eestisse jõuab siis seda haruldast šampanjat kuus pudelit aasta kohta.
Pärast vaadivalmistuskojas ja keldris käimist olime me lõpuks terve linna või pigem küla maa alt läbi kõndinud. Minule jääb arusaamatuks, mille peal see linn üldse püsti püsib, sest enamik pinnasest on tühjaks õõnestatud. Kuid – loomulikult ei puudunud degusteerimine, kus saime maitsta nii Special Cuvéed kui Grande Anne’i ja RD aastakäigušampanjasid. Nagu eespool mainitud, oli tegu maskuliinsemate, jõulisemate, kuivemate maitseküllaste jookidega.
Niisiis külastasime kolme tootjat, mis kõik olid tõesti väga erinevad, omamoodi huvitavad ja väärivad proovimist – viimne kui üks. Oli see vast reis, sest materjali kogunes nii palju, et nagu näha, võttis mul pool aastat, et kõik lõpuks paberile panna.