Seenelise õnnehetked puravikega

Tänavune seeneaasta on kummaliselt tujukas.Tüüpilisi sügisseeni napib, kuid septembrison kasvuhoo sisse saanud puravikud, koges Urmas Kokassaar.

Puravikke hinnatakse nii välimuse, toitvuse kui maitseomaduste poolest. Eestis kasvab ligikaudu poolsada liiki puravikke, tõsi, paljud neist on väga haruldased ja korjajatele leidmis- ega söömisrõõmu ei paku. Peamiselt ­rändavad seeneliste korvi mitmesugused kivi-, samet-, kase- ja punapuravikud. Puravikukorjajate elu muudab lihtsamaks see, et nende ihaldusobjektidest on tuntavalt mürgine vaid saatana-kivipuravik, mis on Eestis suhteliselt haruldane.

Mitmed puravikuliigid on aga mittesöödavad mõru maitse tõttu. Kõige sagedamini mängib seenelistele vingerpussi sapipuravik, mis eksikombel kivipuraviku pähe korjatuna rikub oma eriti kibeda maitsega kogu seeneroa. Suurtes kogustes on sapipuravikudki mürgised, kuid eriliselt viha meki tõttu keegi neid rohkelt süüa ei suuda. Viimasel ajal soovitatakse piiri pidada ka tamme-kivipuraviku söömisega, mis tundliku seedimisega inimestel võib tervisehäireid põhjustada.

Omaette rühma puravike seltskonnas moodustavad tatikad. Ehkki paljud seenekorjajad suhtuvad nendesse põlastavalt, on tegemist väärtuslike söögiseentega. Paljudel tatikaliikidel katab kübarat limane nahk, mis tuleks enne toiduks tarvitamist eemaldada.

Kaunid ja kopsakad
Kõigi puravike kübara alumisel küljel on käsnjas kiht, mille moodustavad torukesed. Selles kihis valmivad puravike eosed. Et torukeste kiht eraldub kübarast suhteliselt hõlpsalt, siis on tavaks see puravikke puhastades eemaldada. Tegelikult on noortel puravikel torukestekiht tihe ja kõva ning vägagi toitaineterikas. Järelikult tasub noori puravikke süüa koos kübaraaluse kihiga.

Suurematel ja vanematel eksemplaridel tuleks torukeste kiht enne toiduks tarvitamist siiski eemaldada. Kindlasti ei maksa korjata ka väga vanu puravikke, vaatamata nende ahvatlevalt suurtele mõõtmetele. Mitmetel puravikuliikidel tumeneb viljaliha õhuhapniku toimel pärast seda, kui seened on tükkideks lõigatud. Sellisel juhul on need seened ka toidus ja hoidistes tumedatoonilised. Toidu välimust see mõjutab, maitseomadusi ega toiteväärtust aga mitte.

Mitmes mõttes hinnalised seened
Müügihinnaltki on puravikud meil kasvavatest seentest esirinnas, värskete seente kilohind küünib turul mitmesaja kroonini. Turult puravike ostmine kätkeb siiski teatud riske. Nii ei tea ostja täpselt, kust piirkonnast seened on korjatud ja kaua aega tagasi seda tehti, kuigi viimase kohta võib teha järeldusi puravike välimuse põhjal.

Seeneturg annab hea ülevaate sellest, milliseid söödavaid seeni parajasti meie metsades kasvab ning kui ohtralt neid leidub. Lisaks silmailule ja leidmisrõõmule on puravikud suhteliselt toitainete rikkad. Nii on puravikud ühed valgurikkamad seened, sitke jalaosa mitte niivõrd kui seenekübar.

Ehkki süsivesikute ja rasvade kogus on seentes vägagi tagasihoidlik, on puravikud ka nendes loeteludes suhteliselt eespool võrreldes paljude teiste söögiseentega. Veerikkuse tõttu säilib metsast toodud  seenesaak aga üsna lühikest aega. Veeküllusel on teinegi tagajärg – värsked seened on lahja toit, sest sajagrammine puravikukogus annab meile vaid mõnikümmend kilokalorit toiduenergiat. Tõsi, tavasöögina on see kalorinäit kindlasti kõrgem, sest juba praadimisel kasutatav toiduõli ja või lisavad oma energiapanuse.

Puravikke saab toiduks tarvitada mitmel viisil. Kõige olulisem tõde peitub selles, et need seened peale üksikerandite ei vaja keetmist, see muudab nad vintskeks ja libedaks. Puravikke võib praadida, küpsetada, marineerida, konserveerida omas mahlas, külmutada ja kuivatada. Võrreldes värskete seentega on kuivatatud puravikud tunduvalt suurema toiteväärtusega.

Kõigile siiski ei sobi!
Paljud inimesed on söögiseente suhtes ülitundlikud ja seente söömine põhjustab neil kõhuvalu, iiveldust ja kõhulahtisust. Paraku peavad ülitundlikud inimesed seeneroogade nautimisest loobuma. Arvestama peab sedagi, et seened on suhteliselt raskesti seeduvad toiduained.

Seentes, sealhulgas ka puravikes, on rohkesti mao tegevust ergutavaid ekstrak­tiiv­aineid. Eriti vastunäidustatud on ülitundlikele inimestele marineeritud seened. Ja veel – seentes leidub erilist seenesuhkrut ehk trehaloosi, mida paljud inimesed vastava ensüümi puudulikkuse tõttu peensooles seedida ei suuda, ning see ühend võib suurte seenekoguste söömisel põhjustada seedehäireid. 

 

Hea teada
• Seente säilivusaeg on 2–12 kuud, olenevalt sellest, kuidas neid eeltöödeldud on. Jääkambris näiteks seisavad võiga läbipraetud seened kaks kuud. Kupatatud, soolatud või marineeritud seentest saab aga valmistada põnevaid toite läbi aasta.
• Kukeseeni, puravikke, kitsemampleid ja šampinjone saab otse pannile panna.
• Kase-, haava- ja männiriisikaid seevastu tuleb kindlasti kahe veega kupatada.
• Männiriisikaid tuleb enne kupatamist ja marineerimist veel kuni ööpäev vees leotada, et nende kibe maitse kaoks.